Viimased päevad Canberras

Hei, hei

Lõpuks viimane postitus Canberrast. Kolme päeva pärast asume teele Brisbane poole ning arvatavasti ei tule järgmist postitust nii pea... ei tea kuidas meil lood selle internetiga seal alguses on. Igatahes oleme me väga elevil ning ei jõua siit minema saamist ära oodata.

Teisipäevaks olid meil suurem osa vajalikest asjadest ostetud ja mis siis juhtus!? Käisime Austraalia päeva puhul vaatamas ilutulestikku ning auto lõi vist vedelaks ja tekitas meile järgmiseks hommikuks jõe. Kuna oli vaja tööle rutata, siis valasime aga jahutusvedeliku uuesti sisse ja sõitsime tööle. Tööl avastasime, et me vist ei peagi Brisbane'i sõites Koskede Teed sõitma, meil endil on kosk olemas. :D Kõik, mis sisse valasime, jooksis pea sama kiirest välja. Mul tekkis küll väike pinge. Ainult kolm päeva ärasõiduni (tee peal on kõik hostelid juba broneeritud niiet väga venitamiseks aega ei ole). Vesi tuli mootorist. Niiet võimalusi võis olla kaks: kas asi oli natuke halb või katastroofiline. Õnneks oli katki ainult veepump. Jeeeeee..... Ja õnneks läks see katki enne ärasõitu mitte tee peal. Ja õnneks vist läks ta katki, selgus, et tuleb ära vahetada ka igasugused rihmad, sest remondimees oskas ütleda, et nendega me küll kaugele poleks jõunud. Igatahes taas 600 AUD nigu niuhti. Ei teagi, kas see on palju või vähe. Arvestades seda, et oleks võinud minna hullemini, siis vist läks hästi. 

Nagu ma mainisin, tähistasime me siin siis Austraalia päeva. Selle puhul korraldati pealinnas suur tasuta kontsert tuntud kohalike esinejatega. Premeeriti aasta austraalasi ja lasti ilutulestikku. Nägime ära ka vigurlendajad. Kogu Austraalia oli peomeeleolus. Inimesed lehvitasid igal pool lippe, kandsid lippe ja kõikvõimalikke riideid, mis väljendasid uhkust austraallane olemise üle. Meie seda saime jälgida ainult kõrvalseisja pilguga aga väga tore oli ikka. Võrreldes meie aastapäevaga Eestis, kus president peab kõne, mida keegi ei usu ja sõdurid teevad paraadi, seistes paar tundi külma käes, siis tundub see väga depressiivne ja pigem matuse moodi. Austraalia päev tähendas pidustusi kõigile - noortele, vanadele, kohalikele, turistidele. Tõesti oli peomeeleolu. Meie tähistamine võiks ka olla natuke lõbusam. Ka Aasta teo tiitel antakse meil üle kuskil stuudios väikse seltskonna ees. Siin andis selle üle peaminister vahetult enne kontserti ja pärast seda tuli kohe soojenduseks peale naisDJ, kes pani käima sellise peo, et oli tunne nagu oleksime sattunud paari minutiga presidendi vastuvõtult streetrave'ile. Vinge!!! Vinge!!! Vinge!!!! Kahju, et teid meiega ei olnud, oleksime ka siis lava ette hüppama läinud. Nüüd aga hoopis olime rohkem vanainimeste moodi, kes taamal istusid ja melu kõrvalt vaatasid. 

Muide igal õigel austraallasel on oma tool. Kui sul tooli ei ole, ei ole üldse mõtet kuhugi minna. :D

 Meie ostsime ka lõpuks toolid endale. 7 AUD tool. Päris odav mis?! Igatahes kõik peod, kontserdid, laadad ja muud üritused eeldavad, et sul on kaasas oma tool. Nii ka meie võtsime siis oma toolid õlule ja läksime tasuta kontserti kuulama.

Ja mis veel juhtus... :D Austraalia päeva tähistatakse siin kolm päeva järjest ning viimasel neist toimub perepäev suures pargis. Läksime ka. Ega ma ei teagi, mis seal täpselt toimus ja kas oli huvitav või mitte. Minu tähelepanu oli järgmiseks tunniks puulatvades. Ja mis te arvate, mis me sealt leidsime? Linnud? Peaaegu! :D Nahkhiired. Keset päeva. Suur parv ja ka suured ka iseenesest. Nimeks neil siis fruit bats ehk puuvilja nahkhiired. Hiljem uurides, on paljudel viljapuuomanikel nendega probleeme, kuna söövad kõik viljad puudelt ära. Selgus ka, et mitte mingil juhul ei tohi neid puutuda, sest kui nad sind hammustavad ja kriimustavad siis võid saada mingi jubeda haiguse ja maapealse eluga hüvasti jätta. Muidugi on see ravitav ka aga sümptomid löövad vahel välja alles aastaid hiljem. Aga nad olid nii armsad, nagu väikesed kuradikesed. Nende vaatamine oli väga paeluv, selgelt oli näha nende kihvasid, küüniseid, nahkseid tiibasid, kuidas nad ennast puu otsa riputasid, kuidas nad lendasid, kuidas sügasid ning kuidas magasid. Üritan mõned paremad pildid ka üles panna.

Tegelikult on Canberra elamiseks väga tore linn. Rahvastikutihedus on väike, rohelust on palju, elutempo on aeglane, kraanivesi joodav, õhk puhas, inimesed sõbralikud ja üldse väga meeldiv keskkond. Ja eks meiegi oleks saanud siin ju elamise mugavamaks teha näiteks vahetades elamist. Ega muud halba meil siit tegelikult meenutada ei olegi. 

Tööl on meil nüüd jäänud käia ainult kaks päeva. Kõik need kolm kuud oleme töötand sõbralike ja õnnelikena, et üldse tööd saime. Ka töökaaslastega olime leppivad. Muidugi oleks võinud kõik nii ka lõppeda aga võta näpust. :) Tagumiku patsutamine töökaaslase poolt on ju küll ebameeldiv, aga tavaliselt loodad, et see esimene ja viimane kord ning ei tee välja. Minul oli kolm sellist juhust ja kordasin endale, et no kohe lähme minema, ei ole hullu midagi. Aga siis tuli asi jutuks ning mainisin seda meie brigadirile (ta on meile heaks sõbraks saanud ning hoiab meid väga). Ja siis nii ta läks. Neil on siin kohalik süsteem RED, mis on põhimõtteliselt tugisüsteem, kuhu saad pöörduda kui tunned, et töökohal tehakse sulle liiga või on mõni muu mure, mis töökeskkonda puudutab. See selline konfidentsiaalne värk. Levinud on see üle kogu Austraalia. Eestisse võiks ka sellise juurutada, olen kindel, et meie töökollektiivid muutuksid tunduvalt effektiivsemaks ning pingevabamaks, vähemalt mõnel juhul.

Igatahes meie brigadir rääkis asjast järgmisele temast kõrgemale ülemale. Ja kui juba edasi läks, siis on neil kohustus asi käsile võtta ja viivitamatult asjaga tegeleda. Niisiis tunni pärast saime tööajast muidugi ühes pargis ülemuse ja Kaspariga kokku. Rääkisime siis asjast. Muidugi oli mul ka muid juhtumeid, kus sai mu kõhtu patsutatud ja laste tegemist mainitud või kodus Aadama ja Eeva kostüümi kandmist Kaspariga palavuse tõttu. Vestluse käigus selgus, et kõik sellised kommentaarid on siin väga taunitavad ning neil on tõsised tagajärjed. Selgus, et see tüüp tegi sarnaseid märkusi ka minu teistele naiskolleegidele ning ahistas ka suvalistes parkides jalutavaid naisi lastega. Igatahes oli vist minu juhtum viimne piisk karikasse ning pärast puhkust tööle tulles on vist mees tööta. Natuke oli ka imelik sellest rääkida. Nagu kitupunni tunne. Meile ju väiksest peale õpetatud, et ei tohi kaevata teiste peale, see ei ole ilus. Ja pealegi andis ta meile tasuta automaki kui meie oma katki läks. Teisest küljest on võib-olla ikkagi hea, et asi nii kaugele läks, sest mina ju lähen nüüd minema, aga järgmised naisterahvad, kes tööle tulevad võivad samuti nendesse ebamugavustesse sattuda. Igatahes veenan ennast, et tegin ikkagi õigesti.

Ja kui juba kaebamiseks läks, siis ma ikka kaebasin ennast täitsa tühjaks. Meie töökaaslased ei ole väga aktiivsed RED kasutajad kahjuks ning kui nendega halvasti käitutakse, ei minda eriti kellelegi kõrgemale midagi ütlema. Ei taheta pingeid. Ja meie töötamise ajal sattus üks meie töökaaslastest teise solvangute laviini alla. Mis olid väga kohatud ja ebaõiglased. Minu jaoks oli see täiesti vastuvõetamatu ning otsustasin ka sellest rääkida, sest keegi teine ju seda ei tee ja kuigi solvatav meesterahvas ei ole just kõige teravam pliiats ja tal on häirivaid omadusi, siis tegelikult tema eelnevat elu vaadatas, on need arusaadavad. Tegelikult on ta head tööd tegev  hea inimene, lihtsalt natuke pehmeke. Ja kuna mina lähen kohe minema, siis sain vabalt ka sellest rääkida, ilma et teised kannataksid. Loodan, et ka sellel asjal hoitakse silma peal ning jälgitakse, et see ei korduks. 

Minu arvates oli tolle mehe solvamine tunduvalt hullem kui minu juhtum, aga tegeletakse minu asjaga exprompt. Kiri saadeti edasi ja asi on lahendamisel. Kokkuvõttes loodan, et ükski naine seal töökohal ei pea enam selliseid nilbusi kannatama. Muide see meespervert on olnud alates 17 eluaastast peldikupesija (nüüd 60 a. ligi), tal ei ole naist ja ta valetab nii, et suu suitseb. Valetab sulle nii, et sa arugi ei saa. Kindlasti imiteerime teile teda kui Eestisse tuleme. Ta oli siin ikka üks värvikamaid kujusid. Ja ei tea, miks ma kogu aeg igasugu perverte ligi tõmban :D.

Homme on meil töö  juures viimane ühine lõuna ning selle puhul klapime rahad kokku ja ostame KFC kana. See pidi hea olema niiet tuleb ära proovida. Ja kuna tavaliselt ma sellist rämpstoitu ei söö, aga töökaaslased ainult siukest söövadki, siis see nagu võimalus ka mul niiöelda vabatahtlikult sunniviisiliselt see ära proovida.

Hüvasti Canberra!

Taaskohtumiseni Brisbane's! :)