Aastavahetus ja kuumaveeallikas

Veel saab soovida teile kõigile head uut, kellele soovimata jäänud. Loodame, et teie aastavahetus oli meeldejääv ning uusaastalubadused ületamatud (ei ole veel loobunud).

Igal aastal oleme meie veetnud aastavahetuse heade sõpradega. Sel aastal oli ses suhtes natuke kurb. Kahekesi on ka tore, aga tundsime teist väga puudust. Nii siis mõtlesimegi oma päeva tihedamalt sisustada. Lõuna magasime maha. Kesklinnas pidi tulema ilutulestik nagu kord ja kohus. Siin tehakse lastele eraldi ilutulestik - kell 9.00. Ehk siis saab õhtu jooksul kahte saluuti nautida. Aga selleks, et kilomeetreid sihtpunkti jõudmiseks kõndima ei peaks, tuli varem kohale minna ja autole parkimiskoht leida. Soovitati minna nelja paiku. Järelikult jäi meil lausa viis tundi passida. Otsustasime siis, et lähme kinno. Ei olegi ju siin käinud ja teisipäeviti on piletid odavamad. Õnneks joppas aastavahetus teisipäevale. Minule eriti kinos käia ei meeldi või õigemini jätab see mind täitsa külmaks, aga tean, et Kasparile meeldib väga. Nõustusin siis minekuga ning sain ise filmi valida. Valitud sai The Secret Life of Walter Mitty. Suurepärane film on, soovitame kõigile. Seda filmi vaadates tuleb veel suurem tahtmine maailmas ringi vaadata ja mitte rutiini langeda. KINDLASTI VAADAKE!!!!!! Pileti hind oli sel korral 11 dollarit nägu plus veel mingisugune kaks dollarit lisamaks. Tavatariif on 18 dollarit. Ei tõmba vist väga enam kinno sellise hinnaga. 

Kino sisustas meie aega siis seitsmest üheksani. Enne seda veetsime aga paar tunnikest kohvikus. Ja mis kõige parem :D.... Neil oli laktoosivaba kooki ja veel kaks erinevat ka. Kaspar oli ka nõus laktoosivaba võtma, et ikka mõlemat kooki maitsta saaksin. Väga magusad olid küll, aga ikkagi laktoosivabad. :D:D:D:D.  Kohvikus istudes võtsime kokku oma möödunud aasta ning seadsime eesmärgid uueks aastaks. Mis me siis kokku võtsime?!. Me oleme abielus, Austraalias, ülikoolist akadeemilisel puhkusel, töötame ning mõlemad terved ja õnnelikud. Vist läks aasta päris hästi. . :P

Kell üheksa jooskime siis laste ilutulestikku vaatama. See trumpas tõsiselt üle Tartus lastava saluudi. Sel hetkel tabasime end küll mõttelt, et milline see õige siis tuleb. Lastele näidati nii südameid kui ka naerunägusid. Mõlemad ilutulestikud olid võimsad. Ainult seisa ja vaata suu ammuli. Muidugi tundsime rõõmu ka sellest, et samal ajal ei ole jalad märjad ja jalad ei külmeta ning ei pea suure hoolega sõrmeotsi külma eest peitma. Aga ikkagi, kuigi meie Tartu saluut on nigelam ja ilm on alati külmem, siis seltskonda ei trumpa saluudi võimsus kunagi üle. :) 

Ja nii algaski meie uus aasta. Loodame, et tuleb veel parem kui eelmine aga oleme kindlad, et vähemalt sama hea.

Meie koduloomadest veel... Me kõik teame, et sipelgaid ahvatleb kõige enam suhkur. Üks päev ostsime endale siis väga tuhksuhkrurohket küpsist. Muidugi oli lõpuks osa sellest suhkrust ka laua peal. Ja siis avastasime miskit huvitavat. Need küpsised olid küll head, aga mitte eriti tervislikud. Millest seda järeldan? Sipelgatele see tuhksuhkur ei meeldi. Pigem eelistavad nad arbuusikoori prügikastis. Saavad ikka aru, mis on õige värk vist. :D Ja veel, meil on vist tekkinud uued koduloomad. Sipelgatega olen juba ära harjunud ja tegelikult ei ole neil häda midagi. Sunnivadki enda järel ilusti ära koristama. Nüüd oleme kohanud aga ka mõnda prussakat. Vot see on küll nüüd asi, millega ma ei harju. Üks hommik ei suutnud ma isegi ehmatusest toibuda. Hakkasin nii kartma, et ise ka üllatusin kui raske mind tabanud seisundist välja oli tulla. Ei taha enam üldse siin elada. Prussakad on ikkagi viimane piir. Nüüd on meil siin õnneks ainult neli nädalat elada ja loodan, et selle aja sisse ei jää enam ühtegi prussakaga kohtumist. Ma ju isegi ei tea, mida nad söövad või mida nad üldse otsivad. Meie paks majanaaber on ka tagasi ning tema tuba haiseb hullemini kui sealaut. Olen kindel, et nende pesa on seal... Nutt tuleb kohe jõuetusest peale. Mitte midagi ei saa ette võtta ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Samas lohutan end sellega, et enne Austraaliasse saabumist olin isegi valmis pargi pingil magama niiet äkki need paar prussakat ikka kannatab ära ja muidugi paksu haisva pekimäe. 

Ma natuke kurdan veel. Te küll tavaliselt tulete siia ikka lugema ju  meie seiklusi ja põnevaid tegemisi ja kui tore ikka on, aga mõni asi hakkab juba täitsa närvidele käima. Näiteks meie töökaaslased. Meie vastu on nad toredad, aga muidu on nagu lasteaed. Kaebavad ja valetavad üksteise peale. Sepitsevad midagi üksteise taga, klatsivad ja üldse on nagu lastekari. Lapsed on ka vahest taiplikumad. Pigem tekib varsti kanakarja tunne. Ühel on kogu aeg mingi häda, teine ei ole töökohaga rahul, seetõttu korraldab alati midagi, et saaks üksi tööd teha ehk siis auto ära parkida ja kodus passida. Kolmas korraldab üldse ei tea mis ümberkorraldusi. Kord üks teisest osakonnast meesterahvas kommenteeris neid kui kolme IQ punktiga seltskonda. Esialgu nagu ei saanud arugi, aga nüüd hakkab see tõesti nii tunduma. Suht igav töö ka. Mõlemal on sellest nüüdseks siiber saanud. Kaua jõuab tuimalt prügi ühest ja samast kohast üles korjata. Kilplase tunne tuleb peale. Keegi tööd ka teha ei viitsi, siis kõik passivad. Samas on tööd teha küll ja veel. Üks päev arutasime Kaspariga, et kui me koos paaris alati oleksime, siis oleksid vist küll kõik kohad alati laitmatlut puhtalt. Ei ole mõtet lihtsalt autos tundide kaupa istuda ja igavleda. Vot sellised lood siis...

Aga head juttu ka :). Käisime taas ühel avastusretkel. Sõitsime 600 km, et basseinis ujuda. :D Päris mõtekas eks!?. Aga tegelikult oli küll. Bassein on tegelikult ehitatud kuumaveeallika kohale. Seal on aastaringi 27 kraadi soe vesi. Kujutasin ette, et see selline väike basseinike, et korra lähed sisse ja suht kohe välja. Natuke võib-olla saab sees istuda. Selle lähedal oli ka päris palju erinevaid koopaid. Nende sissepääsupilet oli 20 dollarit koopa kohta. Ja kuna mõlemad oleme maa-alustes koobastes käinud, siis arvasime, et midagi uut seal niikuinii ei näe. Ja hea, et ei läinud. Kuumaveeallikabassein oli 2,5m sügav ning 5x15m lai ja pikk. Igatahes oli see päris suur bassein. Veetsime seal kolm tundi. Muidugi kasutasime ka päiksekreemi nagu kord ja kohus, aga ju siis mitte piisavalt. Põlesime mõlemad täiesti ära. Tripp oli igatahes päris lahe. Ületasin end kolm korda. Teate ju küll, et ma eriti ei uju, veel vähem hüppan vette, mis on üle pea. Seal siis esimene eneseületus oli hüpe vette Kaspariga koos. Päris kõvasti pidin ikka julgust koguma. Nagu esimest korda elus hüppaks. Siis lõpuks suutsin juba üksi hüpata. Jälle oli väga jube. 

Teile tundub see kindlasti naljakas, et no vette hüpped, mis need ära ei ole. Aga kui ikka usud, et ujuda ei oska ja pead vee all ei suuda hoida jne jne... siis on ikka päris jube. Ja kolmandaks hüppasin peakat. jeeeeeee:D. Seda hüppasin küll kükist, aga ikkagi sain Kasparilt palju kiita. :) Kui varem oli mul ujumisest suht suva ja vee ääras hakkas kiiresti igav. Kui ainult ühe otsa basseinis jõuad ujuda, ega siis väga rohkem midagi teha ei ole ju. :) Vähemalt varem oli mul nii. Nüüd on aga täitsa teine lugu. Nüüd lähme järgmisel nädalavahetusel kohalikku ujulasse ujuma. Nüüd ei jõua äragi oodata. Õnneks oli Kasparil viitsimist minuga tegeleda ja muidugi kannatust ka. Olen talle selle eest väga tänulik. Aa ja mis ma veel suutsin teha. Ma suutsin vee all ujuda vähemalt kaks meetrit nii, et tagumik ei olnudki vee peal :D Jälle taas oli see minu esimene kord. Kokkuvõttes oli väga tore päev. :)

Järgmise korrani.