Sel nädalal ei olegi me paljuga tegelenud. Millest ma siis täna kirjutan? Ostlemisest, jõulutuledest ja Jamie Oliveri Itaalia restorani külastusest. Ja muidugi veel ka kaamlisõit :)
Kuigi jõulud on siin alati mustad, siis sellest hoolimata näevad inimesed suurt vaeva oma majade kaunistamisega jõulutuledesse. Üks suurimaid vaatamisväärsusi oli sel aastal 500 000 lambiga, mille juhtmete kogupikkus on 48 km. Härra paigaldab neid juhtmeid üle kuu aja. Ja teeb seda ka üllal eesmärgil. Et neid kaunistusi lähemalt kaeda, tuleb annetada kuldmünt enne sisenemist ( see siis kas üks või kaks dollarit). Raha läheb Imikute äkksurma sündroomile (kahtlen termini õigekeelsuses). Eelmisel korral kui seda tegi, pääses ta Guinessi rekorditesse umbes 300 000 lambiga niiet arvatavasti sai ta rekordi ka sel korral endale. Ja miks just selline annetuse suund? Tema pere kaotas ka ise lapse selle sündroomi tõttu ning nüüd tahavad nad ka teisi sama saatusega peresid toetada.
Läksime siis ka meie seda kaunistatud maja otsima. Mündid olid valmis ning olime kindlad, et läheb ikka aega enne kui maja üles leiame. Selgus aga hoopis vastupidine. Tänav oli umbes. Väljas olid liiklusreguleerijad. Valmis oli ka tuletõrjeauto. Olin väga põnevil. Kui nii palju rahvast koos, siis peab ikka väärt asi olema. Ja muidugi oli see argipäeva õhtu. Ei kujuta ette, mis seal nädalavahetustel veel toimub. Aa ja sissepääs avatakse kui päike loojub (täitsa loogiline tegelt, pimeduses ikka efekt kõige parem). Parkisime siis auto kuskile tänava äärde ära ja hakkasime minema. Inimesi oli ikka meeletult. Kohale jõudes avastasime, et inimesi oli ikka nii palju, et oleksime pidanud järjekorras seisma üle tunni. Järjekord oli isegi nööriga kolmekordseks siksakiks tehtud, et kõik seisma mahuks :D. Hiljem selgus ka, et see oli ainult üks tuledest tehtud tunnel, mida väljast poolt nii hästi näha ei olnud. Muu oli ilusti ka aia tagant kaetav. Otsustasime, siis et jätame sisse minemata. Lihtsalt ei viitsinud oodata. Mõne pildi tegime teile aga küll, et asjast aimu saaksite.
Siis käisime me kaamlitega sõitmas. Nii lahe oli. Sõit oli küll ainult 5 minutit, aga ikkagi. Esialgu oli küll tunne, et kukud sealt kohe alla, aga siis harjusime ära ja suutsime ringi vaadata. Küll kaamel on ikka lahe loom. Ja need, kes meid sõidutasid (inimesed), need saavat nii palju palka, et kui seljakoti nende juurde jätad, siis ei võta nad sealt midagi, raha lihtsalt nii palju. :D
Nagu te Facebookist juba nägite, siis meie grillisime jõuluõhtul. Ostsime siis poest igasugu köögivilju, mida grillile võiks panna. Kasparile hakkas lõpuks ka suvikõrvits meeldima. Selle eesmärgi täitmisele läks mul ikka küll pea kõik need seitse aastat aega. See meeldib talle küll nüüd ainult Sandra Vungi jagatud retsepti järgi tehtud taimse juustulaadse asjaga aga ikkagi. Siis tahtsime me veel ka kala osta. Oleksin nii väga soovinud grillida sardiine aga neid ei olnud. Üldse on siin kala natuke liiga kallis meie jaoks. Valisime välja siis kõige odavama ja eksootilisema kala - mõõkkala. Kasparile maitses, minule mitte. Muda maitset tal küll ei ole nagu Eesti valgel jõekalal, aga mingi imelik mekk oli küll juures. Teine kord ei sööks või kui siis kellegi teise valmistatud.
Ja mis meile siis Jõuluvana tõi!? :) Minule olevat juba kuid plaanitud tuua eluger. Pole ise kordagi mõelnud, et mul seda vaja oleks või seda endale tahaks. Aga nüüd, kus mul see on siis, ei pea ma enam maas vedelevaid raamatuid uurima, et endale lugemist juurde saada. Nüüd on mul nii palju raamatuid lugeda, et aastateks jätkub. Tõmbasin ju endale terve raamatukogu arvutisse. Aga kuna arvutiga ebamugav lugeda, siis ei ole neid väga lugenud. Nüüd saan kergelt kaasas kanda kõiki raamatuid, mida arvan tahtvat lugeda. Küll nüüd muutuvad lennureisid ja muud passimised lühikesteks. :) Igatahes olen kingiga rohkem kui rahul.
Kaspar sai endalege aga PlayStation Vita. See olevat tema unistus lapsepõlvest, omada käsimängukonsooli. No kui juba lapsepõlvest, siis viimane aeg seda soovi täita. Eestist seda kindlasti ei ostaks, aga siin oleme nii hea elu peal, et võib ju lubada ka ühe vidina. Igatahes on tema küll nüüd väga õnnelik. Kogu aeg ainult mängiks. Ja nii me vahest viibime küll ühes toas aga eraldi maailmates. Tema rallib kiirete autodega, mina rändan ringi kellegi mõtetes.
Siin on pärast jõululaupäeva veel ka selline päev nagu Boxing Day ( kastipäev otsetõlkes, aga vist on kingipäev). See on neil ka riiklik püha, niiet tööle ei pea minema ja parkimine ka igal pool tasuta. Ei olegi õieti aru saanud selle päeva sihtotstarbest, aga sellest millega suurem osa inimestest sel päeval tegeleb, saime küll aimu. See on suurte allahindluste päev. Kõik poed lasevad meeletult hinnad alla. Sydney's avati mõned poed isegi kell 4 hommikul. Täitsa ulme kohe. Aga ega meiegi saanud ju suurest osturallist ilma jääda. Tegime siis nimekirja, mida kõike tahame ja asusime jahile. Inimesi oli meeletu hulk. Järjekorrad kassadesse ja proovikabiinidesse olid lõputud. Ja mis siis meie ostsime? Olin endale ammu vaatand viisakamaid sandaale. Ja kuna olen ära harjunud crocside mugavusega, siis suvalisi jalanõusid väga enam ei osta. Tänu allahindlustele sain siis oma sandaalid 50 dollari võrra odavamalt. Võib-olla kunagi jäävad pildile ka. Olen ostuga väga väga rahul. Nad on viisakad, mugavad ja vastupidavad ( seda peakski vist Ecco kaubamärk tähendama). Muus osas käisime küll läbi pea kõik poed aga väga midagi ei leidnud. Ilusaid riideid oli, aga hind ei olnud piisavalt madal. Ja siis leidsin ühe eriti ilusa kleidi. See oli kohe mu lemmik. 50% prossu alla ka ja no äkki maksab paar sada dollarit. Originaalhind oli tal üle 1500 aud. Kkhmm.Läksime siis, sõime kõhud täis ja sõitsime koju.
Järgmise päeva õhtul meenus mulle töökaaslase soovitus minna vaatama lähedal asuvasse äärelinna ka teisi kaunistatud maju. Nende vaatamine oli täitsa tasuta. Vot need küll meeldisid mulle. Ka nende läheduses oli liiklus tihe, aga vähemalt sujuv. Kõik lihtsalt sõitsid rahulikult kolonnis majadest mööda, peatusid korra, et pildistada ja sõitsid edasi. Pilte ka:
Jamie Oliveri Itaalia restorani külastus hakkas samuti lähenema. Mina valisin juba netis endale toiduvaliku valmis. Kohale minnes pandi meid istuma väga kitsa kahe inimese laua taha ning meie kõrval oli laud kõigest poole meetri kaugusel. Ja kuna süsteem on ainult reserveeringutega, siis kõik lauad on alati hõivatud. Natuke ebamugav oli esialgu. Jäime külastusega rahule. Hinnad ei olnud ka väga tapvad. Kasparile meeldis ka toit väga. Minu oma oli lihtsalt pasta tomatipasta ja tuunikalaga. Aga lihtsa roa kohta oli ikka maitsev. Pasta valmistatakse neil alati kohapeal värskelt. Aga õnneks sai seal tellida ka gluteenivaba :D. See ei ole küll kohapeal valmistatud aga vähemalt säästab suurest gluteenipommist. Kokkuvõtteks läheksime teine kordki. Ja kuigi see Itaalia restoran asus Austraalias, oli seal tõesti tunda Itaalia hõngu.
Siis leidis Kaspar veel endale rula! :) Nüüd harjutab sõitmist .
Ostlemiselt avastasime siiski ühe asja. Kui tavalistest poodidest ei leia me kumbi mitte midagi ja väsime kiiresti ära, siis ainuke pood, kus me mõlemad kaotame ajataju ja tahame pea kõiki asju, on matkapood. Kui tunni jooksul suudame külastada vähemalt 20 riidepoodi siis ühe matkapoe jaoks jääb sellest väheseks. :)
Nüüd on jäänud veel aastavahetus ära pidada, siis on suured sündmused selleks korraks läbi. Ja tuleb hakata plaanima edasi liikumist. Olen sellega juba alustanud ning meie teele jääb väga imelisi kohti. Planeerimine võtab aga meeletu aja. Juba ainuüksi ühe päeva sisse mahtuvate tegevuste ja kohtade külastamise paigutamise ja valimise peale läks üle 4 tunni. Kuidas valida külastamiseks õige kosk, kui valikus on üle 40, aga valima pead ainult maksimaalselt kaks?! Igatahes on meil jäänud siin ainult neli nädalat elada ning vaikselt hakkab reisiärevus ja pabin teadmatuse ees suurenema. Aga sellest siis lähemalt kuu aja pärast. Seni üritame veel nautida siin jäänud aega. Avastasime, et siit kolme tunni kaugusel on kuumaveeallikas ning koopad. Tahaks ikka selle ka ära külastada. Vesi on seal alati 27 kraadi ning ujuma minek on lubatud :D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar