See nädalavahetus on meil ikka päris tegus olnud. Laupäeva hommikul alustasime sõitu Sydney suunas. Aga kuna siin ilmad nii kuumad ja autosõit ka väljakannatamatu katkise konditsioneeriga, siis arvasime, et võiks akendele toonkiled panna. Ja just siis kui kiletamiseks läks, olid kõik päevad sombused ja jahedad. Lõpuks väga hästi see asi välja ei tulnud, aga vähemalt oli sõit mugavam.
Enne kui me akendega lõpule jõudsime, oli reedel vaja nägu ette näidata ka meie depoo jõulupeol. Sinna minek oli isegi päris kasulik, kuna nüüd on meil olemas ühe töökaaslase sugulase number Brisbane'is, kellel on mingisugune firma, kuhu kindlasti tööle saaksime kui siit ära lähme. Ja muidugi võimalust tuli ju kasutada, et pidada kohalik jõulupidu päikseprillides ja varju otsides. Kaspar proovis lõpuks ära ka kohaliku õlu. Harjumatu oli, et kõik talle välja tahtsid teha, niiet ise maksis ta ainult esimese õlle eest.
Üldiselt oli meil seal aga natuke igav. Ka meie paarilistel ei olnud seal vist kõige põnevam ning palusid meil nad kohalikku klubisse ära visata. Siin eriti pubides vist ei käida. Öeldi, et kella 10st õhtul on alati kaklused. Klubid on populaarsed. Aga selleks, et seal käia, peab olema liikmekaart. Kutsuti siis meid ka kaasa vähemalt ühele õllele enne minekut. Muidugi ei saanud me keelduda. Klubide hooned on päris suured ja seal sees on erinevate funktsioonidega ruume. Aga enne kui sisse saime, pidid meie paarilised meid sisse kirjutama. Klubi, kus meie käisime, asub Erindale piirkonnas. Seal on restorani osa, kohviku osa ja mänguautomaatide osa. Viimases saalis oli pigem kasiino tunne. Proovisime ka õnne kahe dollariga, aga ei midagist. Silmad läksid küll kirjuks. Kaspar jõi oma õlu ära ning läksime koju asju pakkima.
Laupäeva hommikul ärkasime kell 5. Jõudis kätte ka Kaspari sünnipäev. Tegin talle selleks puhuks torti ka. Ja kuna meil siin küpsetamise võimalust ei ole, siis tuli teha toortorti. Kaspar tellis maasika-banaani tordi. Nii ma siis tegingi maasika indiapähkli juustukoogi. :D Juustu seal muidugi sees ei olnud, aga retseptil selline nimi. Kook tuli ülihea. Ja kõige parem - see oli suhkru, gluteeni, laktoosivaba ja üdini tervislikest koostisosadest.
Kõht täis, võis reis alata. Sydney'sse on meie juurest 300 km. Juba 30 km enne linna oli liiklus väga tihe. Leidisme siis üles juba varem valitud parkla. Esimeseks sihtkohaks olime enale valinud ühe rahvuspargi. Sinna sõidsime linnaliiniga. See oli ka omaette seiklus. Kõigepealt ei saanud bussile, sest piisavalt peenikest raha ei olnud, siis väideti, et see buss ei sõidagi üldse sinna. Lõpuks ikkagi sõitis, aga peatuse nimest ei olnud ka meil õrna aimugi. Bussis ei olnud ka ekraani, kus peatuste nimed jookseksid. Õnneks osutus see lõpp-peatuseks niiet ära ei eksinud. Rahvuspargist olid väga ilusad vaated linnale. Samuti ka ookeanile. Hiljem kolasime ka linnas ringi. Ootasime ühe mäe otsas kolm tundi päikseloojangut. :) Midagi erilist ei olnud, aga ikkagi oli väärt ootamist. See koht meenutas mulle meeletult Lissaboni. Tihtipeale kui mõttesse vajusin ja ringi vahtisin päikse langemist oodates, oleksingi nagu olnud taas Portugalis. Ka Kaspar oli minuga samal arvamusel. Seal tekkis küll tunne, et tuleks ikka uuesti sinna reisile minna.
Peale seda jalutasime taas niisama õhtuhämaruses ringi. Äkki avastasime enda ees, et meeletult palju inimesi istub ja vaatab vees hõljuvaid täis puhutud jõuluvanasid. Mõtlesime, et no vaatame ja ootame siis ka. Ootasime siis jälle üle tunni aja. (reisi jooksul saime ikka päris mitmeid kordi kannatust treenida) Ja siis tuli ülivinge ilutulestik. Kui ma varem kirjutasin, et olin näinud oma elu vingeimat, siis see oli veel veel lahedam. Pärast ilutulestikku otsisime üles ka Sydney jõulupuu. See pidi olema sel aastal eriline selle poolest, et saadad puule sõnumi ja siis see kiri jookseb ümber puu keeratud ledlindil. Nägime ära kaugemalt. Lähedale ei viitsind minna, kell oli juba päris palju. Ja järgmine päev oli vaja taas vara ärgata, sest ei teadnud kaua autot parklas järjest võis hoida. Muide nende jõulupuu on siin alati mänd. Ja kui ma meie töökaaslastele rääkisin, et meil on kuusk, sest sellisest asjast ei ole nad kuulnudki. Pidin ikka pikalt seletama, et kuusk ei ole üks männiliik vaid ongi eraldi okaspuuliik.
Jõudsime siis õhtul enne 12 hostelisse. Olime oma vanad raamatud ka kaasa võtnud, et seal tasuta uute vastu vahetada. Seda me aga ei jõudnudki. Hostel oli päris laheda sisustusega. See asub raudteejaamas ning meie tuba ja mitmed teised olidki tehtud rongivagunitesse ja aknast nägi päris ronge mööda sõitmas. Magama minnes otsustasime aga, et ei, päev hakkas halvasti ja mina ja tujutsesin päris palju päeva jooksul. Sõidame tagasi Canberrasse ja siis tuleme uuesti Sydneysse. Nii me tegimegi. Jõudsime napilt plaanitavale autorallile.
Tegelikult me päris lambist ei sõitnud 600 km niisama.
Esiteks jäi meil maha fotoka aku. Selle tõttu ei ole ka ühtegi linnaatraktsioonide taustal tehtud jäädvustust. Teiseks ja olulisimaks põhjuseks olid piletid. Uusi ka enam osta ei saanud, sest järele olid jäänud ainult 300 dollarilised, niiet odavam oli ikka kodust läbi käia :). Selleks pidime aga ärkama kell kolm. Niiet kolm tundi magamist ja taas sõitu. Ja siis.....
Siis hakkasime minema autole järele. Ja parklasse sisse ei saanud. No mitte kuidagi ei saanud. Üksed ei avanenud, koodid ei töötand. Taipasin siis netist numbri võtta. Esimene teade tuli torust vastuseks, et nende tööaeg algab kella 8st ja ainult nädalapäeviti. Siis tekkis ikka päris lootusetu tunne, sest hostelist olime ka end juba välja kirjutanud ning tagasi ei saanud magama minna. Siis aga suunati mind üle teisele numbrile ja siis tärkas lootuskiir. Ühe kena naisterahva juhendamisel jändasime pool tundi uksega. No ikka ei avanenud. Ja siis lõpuks avas ta meile selle suure, kust autod välja sõidavad. Huuuh.... auto käes, võisime sõitma hakata. Leppisime Kaspariga kokku, et mina magan sinna suunas ja tema tagasi. Nii me tegimegi. Haarasime siis piletid ja aku ning jõudsime sõidule täpselt õigeks ajaks. Mõlemad muidugi väsinud aga vähemalt omadega rahul.
Kaspar oli ikka päris rahul selle ralliüritusega. Autod olid seal ikka tõesti päris kiired ja tegid ikka päris tugevat häält. Nii tugevat, et teise poole üritusest kandsin mina kõrvatroppe. Minu lemmikauto Austraalias on Holden. See on põhimõtteliselt sama, mis Opel Euroopas, aga samas ei ole ka. Opel mulle üldiselt ei meeldi, aga vot Holden on päris ilus ja eriti kui ta veel kollane on. Ralli põhitegijad olidki Ford ja Holden (nad siin põhilised rivaalid omavahel), kelle vahel põhirebimine pidi tulema. Ja seda ta tuli. Mina ikka hoidsin siis pöialt kollasele Holdenile, mis muidugi võitis ka :). :D Ja Austraalia meistritiitli sai endale viiendat korda Jamie Whincup, nimi ei saa enam asjakohasem olla :D. Ilm oli päris kuum ja pärast kolme tundi päikese käes istumist, ei suutnud mina enam rallit vaadata ja läksin puudevilusse pikutama. Ringe oli sõitjatel vaja läbida kokku 74 ehk siis järgmised kaks tundi sõitsid iga kahe minuti järel 28 autot sinust väga kiiresti mööda. Otsustasin pealtvaatajatega liituda siis, kui pooled ringid sõidetud olid. Alles siis hakkab ju rebine pihta. Kodus ma rallit ei viitsiks vaadata, aga samas koha peal vaatad ikka põhitegevust ainult suurest telekast, sest muud moodi küll mingit pilti ei suuda kokku panna, kes mitmes on ja millega sõidab. Aga no tore oli ikka. Võib-olla lähme isegi veel mõnele rallile. Veebruaris hakkab vist uus hooaeg ka ja esimene sõit on Brisbane'is, kus ka meie selleks ajaks peaksime asuma. Ahjaa, seda ma vist unustasin mainida, et sõit, millel käisime oli hooaja viimane ja kõige olulisem üldse. Ja kuigi minu lemmik sai esimese koha selles rallis, siis meistriks tuli hoopis keegi teine.
Kui sõit läbi sai, mõtlesime me, et lähme tagasi Canberasse mööda rannikut. Muidugi on see tee pikem ja käes oli juba pühapäeva õhtu. See tähendas, et me võtame esmaspäeva vabaks ning helistame,et oih auto läks katki. Õnneks on Kaspari paariline ka meie brigaadiülem ja muidu tore tüüp. Siis ta ise pakkus välja ka, mis autol võis katki minna. Hakkasime siis tagasi sõitma. Telefon oli abiks peatumiskohtade valimisel. Esimeseks valisime suvalise viidatava vaate. See oli päris ilus. Ja sild kalju küljel oli ka päris lahe, sõit sealt üle oli ilus.
Peale seda sel õhtul rohem midagi vaadata ei jõudnudki, sest päike läks looja ning tuli kiirelt leida ööbimiskoht. Siin ei ole eriti hea suvalistes parklates autos ööbida, nii me siis otsisime suure maantee äärest peatumiskoha, kus on alati vesiklosetid ja ka paber olemas. Ja kuna siin on igal pool sildid, et kui oled väsinud, siis puhka ja suunavad sind just sellistele aladele, siis see just see õige koht. Ööbisimegi siis autos. Meil ei ole küll universaal, aga kui istmed alla lasta ja jalad pagasiruumi sirutada, siis mahub täpselt magama isegi nii pikk poiss kui Kaspar. Natuke nurgeline oli, aga eks järgmine kord mõtleme pinna tasanduseks midagi paremat välja.
Hommikul ärkasime siis kell kuus üles, et nagu kord ja kohus Kaspari paarilisele helistada, nagu seda tuleb teha alati enne tööpäeva algust samal hommikul. Meiega olid sinna parklasse ühinenud veel nii mitmedki autod. Muidugi enamasti rekad ja maastikuautod, kus ikka päriselt ka ruumi magada on. Täpselt kell kuus tuli sinna ka üks kaubik, kes siis oma hinnasildi välja riputas, ukse lahti tegi ning saiakesi ja kohvi hakkas müüma. Päris mitmed möödasõitjad tegid seal peatuse kohvipausiks enne tööle minekut. Kõik olid juba omavahel ka vanad tuttavad. Parkimiskoht iseenesest väga suur ei olnud, aga rahvas liikus niiet miks mitte. Ka Kaspar sai alustada päeva värkse capuccinoga. Minule anti ka tasuta kuuma vett niiet ka mina ei jäänud kuuma joogita (tee oli endal kaasas õnneks). Eelmine päev olime tee pealt ostnud eriti küpseid mangosid ning need sobisid hommikus suurepäraselt.
Hommikutoimetused tehtud, valisime järgmiseks peastumispaigaks The Blowhole. Minul tulid sellega kohe väga kahtlased mõtted, aga no pannakse ju kohtadele igasugu nimesid. Sõitsime siis sinna ja no oligi blowhole. Ja vaated olid ka taas väga ilusad. Autost oli muidugi ilusaid vaateid veelgi ning üldse oli sõit väga ilus ja põnev. Enam me väga palju peatuskohti ei teinudgi kui siis ainult rannad, mida ei hakanud pildistama.
Nii saimegi läbitud üle 1300 kilomeetri nigu niuhti. Väga kiirelt läks ikka aeg. Usun, et pärast siinseid sõite ei ole Tallinn-Tartu ots väga tähelepanuväärne.
Nüüd ei olegi meil uusi plaane enam tehtud. Jõulupühad oleme kõik tööl. Tööandja on olnud väga lahke ning andnud kümnest 7 lisapäeva meile. Teisted said maksimaalselt kolm. Loodame, et sellest kellelgi kadeduseuss sees vingerdama ei hakka.
Kuumad tervitused Austraaliast ning mõnusat kolmandat advendi nädalat teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar