Esimene kosk ja jõulud

Tere taas! Kuna oleme vaikselt rutiini kinni jäänud ja väga palju enam ringi ei konda, siis üritan postituste arvu hoida vähemalt üks nädalas. 

Canberras on meil jäänud elada kuus nädalat. Selle sisse mahuvad nii jõulud kui aastavahetus. Suurema osa pühadeajast me töötame. Traditsioonilisi jõule samuti pole plaanis pidada. Pere ja sõbrad ju kaugel, siis pole nagu mõtet. Aga kuidagi mõtlesime selle püha eriliselt mööda saata siiski. Paar kuud tagasi avati Canberras Jaime Oliveri restoran. Ja mina kui suur Jaime ja hea toidu fänn ei saa ju kuidagi võimalust kasutamata jätta. Õnneks oli ka Kaspar minu soovi nõus täitma ning sellest elamusest kirjutan siis pärast 27.ndat detsembrit. Varem lihtsalt ei ole seal vaba kohta. Ja internetis tuleb broneerida varakult.  

Jõuluajaga seoses toimuvad linnas ka mitmed muud üritused. Meie jaoks natuke tavatud. Käisime näiteks vaatamas Austraalia üherattalise meistrivõistluseid.

 Lisaks saab iga päev jõululaupäevani tasuta sõita kaameliga linna keskel. Seda võimalust ei jäta ma samuti kasutamata. Kaspar ei ole küll eriti vaimustuses, aga no ma pole kunagi kaameliga sõitnud ja veel keset linna ja tasuta. Ei ole ju päris tavaline ponisõit. Käisime kohvi joomas ka ühes Vegan/Vegetarian kohvikus. Ainult kohvi joomine ei oleks elamust tekitanud. Niisiis tellisin endale sealt ka mõne huvitavama magustoidu. Valisin chiaseemne pudingu, mis oli tavaliselt maitsev. Midagi erilist ei olnud. Teine kord vean veel kord Kaspari sinna ja proovin midagi veel.

Eelmisel nädalal toimus meil organisatsiooniülene hommikusöök. See vist pidi ka olema midagi jõuluteemalist. Üritus oli heategevuslik. Saime kõik ühes pargis kokku, mõned olid siis grillide taga päkapikkude kostüümides ning grillisid burksideks vajaliku materjali. Kõik teised sõid. Iga burks maksis siis ühe dollari. Kogu tulu annetati abivajavatele lastele. Burksi võis muidugi ise kokku keerata ja nii palju staffi vahele panna kui soovisid. Isuäratavad olid küll, Kaspari meelest ka väga maitsvad. Mina jäin siiski puuviljade juurde. Õnneks olin kodust enda tehtud sushi kaasa võtnud ning käisin vahepeal seda nosimas. Meie jaoks see üritus midagi erilist ei olnudgi, aga vanematel töölistel oli võimalus kokku saada oma tuttavatega teistest osakondadest või piirkondadest. Kaspar näiteks kohtas ühte soomlast, kelle suurimaks sooviks on Soome elama minna. :) Tema isa on soomlane ja kolis kunagi Austraaliasse. Ka tema oli seal. Oli meeldiv kuulda, et nad omavahel soome keeles rääkisid. Noormehe nime me muidugi ei küsinud ja kõige teravam pliiats ta ka ei tundunud olema. Aga võib-olla ma eksin ja olen liiga kriitiline. Igatahes oli ta väga sõbralik ja jutukas. Muide  ta olevat ka Eestis käinud, aga nagu iga teine soomlane, ei mäleta ta suure joobe tõttu mitte midagi. Ka kõrgemad ülemused nägime ära. Kõige kõrgem tuli isegi meiega kätt suruma ja teadis meid juba meist kirjutatud artiklist. Väga meeldiv naisterahvas. Selline siis meie jõuluhommikusöök. :)

Nädalavahetusel mõtlesime taas väikse avastusretke teha. Oli kogunenud mõttesse mitmeid kohti, mida vaatama minna ja asusid nad kõik samas suunas. Enne seda tuli aga käia läbi tanklast. Seda ei maini ma muidugi ilma asjata. Kasparil ju mingi aksent juures ning tankla teenindaja siis hakkas lambist arvama, et kust ta pärit võiks olla. Esialgu pakkus ta Lääne-Austraaliat. Kui kuulis aga, et Kaspar Eestist on, teatas ta, et teab üht eestikeelset nalja "eleven months", siis Kaspar muidugi värskendas ta mälu, et ei, ikka kaksteist kuud. Igatahes on selline sõnapaar meeles enamusel, kes Eestist midagigi kuulnud on. 

Lõpuks nägin ma ära oma esimese kaua oodatud kose. Juba Eestis Austraaliale mõeldes lootsin ma siin näha

mõnd ilusat koske. Kaspar soovis aga minna Nasa kosmose keskusesse. Seal oli palju suuri taldrikuid püsti pandud ja muidugi eksponeeriti ka tükike kuud, mis oligi meie peamine külastuse põhjus - ära nägime!:) Lisaks nägime ühte suurt tammi, sõitsime ühe mäe tippu ning nautisime oma Austraalias olemist.

Kaspar võttis eelmisel nädalal ka esimese haigusepäeva. Tuul oli ta läbi tõmmanud. Õnneks nüüd on kõik taas korras ja vaba päeva sai ta tasustatud sama suure summaga kui tööl olles. Ja muidu kui nädala sees oled vaba päeva võtnud, siis nädalavahetusel lisatunde tegema ei lasta. Meie aga saime! Me vist meeldime neile :D. Lisaks leidis täna Kaspar mulle tutikad kõrvaklapid. Olen ammu uusi tahtnud, aga ei ole raatsinud osta - kallid ju kurjamid kui mugavaid tahad. Nüüd sain endale sinised ja väga head kõrvanööbid. Muidugi saatis mulle need päkapikk. Kaspar leidis need ühe kalamehe mütsi alt. Igatahes nad ikka vahest jõuavad siia ka.

Kui toidust rääkida, siis kannatan ametlikult pisikese gluteenitalumatuse all. Vahest võin viilu saia süüa, aga see on ka kõik. Õnneks oleme avastanud päris head riisijahust valmistatud makaronid. Maitsevad sama hästi, on sama kujuga ja ei mõju mulle halvasti. Kaspar on ka õnneks avastanud, et ka päristoit võib olla alati maitsev ja vahest isegi maitsvam. Muidugi ei keela ma tal süüa ka igasugust jama. Vahest ikka ostab endale terve kilo banaanikeeksi, eks mina siis samal ajal närin kirsse ja olen rohkem kui rahul. 

Lisaks mõned ilunipid? Olen täielikult loobunud kehakreemidest. Nüüd kasutan nende asemel kookosõli. Toimib küll. Lisaks saab seda kasutada ka näkki ja see on SPF 5 päiksekaitsefaktoriga, mis on boonuseks. Lisaks ei pea pärast kreemitamist käsi pesema, sest see ju söödav värk ja mingeid tavalistele kreemidele omaseid mürke sees ei ole. Kui näohooldusest veel rääkida, siis nüüdsest koorin ma seda soodapastaga ja toonikuna kasutan lahjendatud õunaäädikat. Täitsa hästi toimib. Keha koorijana kasutan tavalist kohvipaksu, mis töötab ka väga hästi. Õnneks ei ole enda vannituba, niiet ummistumise probleem väga ei huvita. :) Aga ei tohiks hullu olla. Veel harrastan ma iga hommik suu loputamist õliga. Suuhügieenile on see hästi mõjunud. Isegi Kaspar on paar korda vastu tahtmist proovinud ja tõdenud selle kasulikkust (hambad on puhtamad ka pika päeva möödudes ja ei teki "lõhnavat" hingeõhku).

Kirjutamiseni!!!