Erinevaid lugusid

Meil on siin ikka iga päev ise moodi. Üks päev või õigemini öö vetsu minnes avastasin mingi võõra tüübi köögis magamas. Hommikul pidime tööle minema näljastena, ei saa ju kell viis hommikul inimest üles ajada, kes iganes ta ei ole. Kell kümme koju naasedes ei kannatanud me enam välja ja tegime endale omleti võõra ümber siiberdades. Lõpuks ärkas ta üles ja oli veel pettunud, et miks me talle midagi ei jätnud. No tule taevas appi! Ja üldse on nii, et kui miskit valmistama hakkame, siis keegi tuleb kommentaariga, kui hästi toit lõhnab. Samas ei ole me veel muud teinud kui hakkliha pannile pannud. Igatahes mulle tundub, et inimesed siin ei puutu väga kokku koduse toiduga. 

UUS MAJANAABER

Sel nädalal tul meile lisaks veel üks majanaaber. Üks naine, kes kutsub end mustlaseks, keda ta ei ole. Ta teenib raha inimestele kaartide ladumise ja lugemisega. Käib festaritel ning tariifiks on 50 dollarit 15 minutit. Eile avaldas ta meile ka oma saladuse. Tegelikult ei oska ta kaarte lugeda vaid on hoopis väga hea turunduses. Pidi väga hästi teenima. Niiet meil on kodus väga kirju loomaaed: isehakanud mustlane, kokast liiklusreguleerija ja raamatute kirjutajast festivalide korraldaja.

KOHUSTUSLIK ETTEVÕTET TUTVUSTAV PÄEV

Veel meie tööst...

Täna tehakse meiega intervjuud. Artikkel läheb küll ainult organisatsioonisisesse lehte, aga siin töötab inimesi kahe tuhande ringis. Eelmine nädal käisime ka ametlikul ettevõtte tutvustusel. See kestis kaheksa tundi ja on kõigile uutele töötajatele kohustuslik. 

Seal tuli vastata küsimustele nagu kaua Canberras oleme olnud, kaua juba töötanud ja ka kus oli eelmine töökoht. Meie vastus, et oleme olnud viis nädalat ja töötanud samuti viis nädalat ning oleme abielus ja Kaspar töötas enne Norras ja mina Eestis, pani kõiki tähelepanelikumalt kuulama. Arvatavasti sealt saadi ka idee artikli jaoks. Imestati kuidas me siis üldse siia tööle saime. Meie vastuseks oli kandideerimine interneti kaudu. Ei saanud ju vastata, et ah kirjutasime ühele ja ta sebis meid lihtsalt kuhugi.

Päev oli igatahes väga põnev. Siin on väga huvitavad palga ja vabade päevade süsteemid. Samas see organisatsioon (TAMS-Teritory and Municipal Services ) vastutab siin osariigis peaaegu kõige eest: politsei, liiklusregister, haiglad, kaitsealad, metsloomad, koristus, festivalid, raamatukogud, niitmine, pargid, staadionid, mänguväljakud, linnaliinibussid, teede ehitus jne. Hea tunne tekkis kohe siin töötamise üle. Oleks kohalik, siis arenemisvõimalusi igas suunas oleks ikka väga palju. Ja päris palju sai ka kõrva taha panna juhuks kui ise peaks kunagi ettevõtet omama ja seal töötajatele võimalikult meeldiva keskkonna looma.

 UUS TÖÖAUTO

Eelmine nädal saime paarilisega endale uue tööauto. See ikka päris kõrge, paariline mul päris suur ja tal tekkis raskusi autosse saamisega. Mina olin väga rahul. Enamuse ajast olin isegi nõus roolis olema.  Aga sel nädalal selgus, et paariline vahetas kellegagi autod ära ja enam ei ole meil nii uus ja tore auto, natuke madalam küll. See uudis viis küll töötamise isu ära, aga pole hullu,

Kaspar sõidab veel vanema ja räpasemaga, mis lausa haiseb seest räpasuse järgi.

Eile saime lõpuks kätte ka uue objektiivi jeehuuuuu!

 TERVIS

Viimased kaks kuud olen vaevelnud mingisuguse nahalööbega. Esimene arstikülastus maksis 85 aud. Ravim, mis retseptiga kirjutati, ei aidanud. Pigem oli mul vist selle vastu allergia. Oli mingi seenhaiguse vastu. Lööve kattis peale seda üle poole jalast. Enam ei saanudki siin ilma nautida ja lühikesi riideid kanda. Otsistasime, et pea  uuesti ikka arsti juurde minema. Aga see ju nii kallis siin :S. Leidsin mingisuguse EMO taolise koha (Walk-in Centre), kus ei pidanud midagi maksma visiidi eest. Ootasime seal siis oma järjekorda kaks tundi. Õnneks käis seal telekast just kohalik tantsud tähtedega ja see täitis enamuse meie ajast. Lõpuks oli minu kord. Mind võttis vastu üks paksem meesõde. Millegi pärast on mul tekkinud paksude haiglatöötajate vastu umbusaldus. Ülekaal on ju ebatervslik, tervisetöötajad peaksid ju olema just need, kes tervise koha pealt kõige rohkem peaksid teadma. Igatahes olin lõpuks rõõmus igasuguse meditsiinilise taustaga inimese nõu üle. Vaatas ja katsus siis seda. Ütles, et seen see ei ole ja allergia ka mitte. Aidata mind ei oska aga mõttetöö terveks öiseks vahetuseks olen talle taganud. Pidin ikkagi õige arsti vastuvõtule minema. See kord maksis see 70. Huuh natukenegi vähem õnneks. Kohalikud saavad tänu oma tervisekaardile pool tagasi, mina kahjuks mitte.  Ei tea, kas need arved on Eestist ostetid kindlustuse poolt hüvitatavad?

Ootasin siis taas oma aega. Lõpuks kutsus mind üks India päritolu arst. Taas tabasid mind eelarvamused. Olen vist natuke rassistlik ja diskrimineeriv. Ei ole ju põhjendatud arvamus, et tumedama nahaga arstid halvemad on. Mind aga tabas selline pettumuse tunne. See arst arvas siis taas, et mul ikkagi on seen ja kirjutas veel mingisuguse kreemi välja. Olin tema diagnoosi suhtes väga skeptiline. Täna aga olen punetavast laigust peaaegu lahti saanud ja loodan siiralt, et järgmine kord ei teki mul ennatlikke järeldusi ainuüksi erineva rahvuse pärast.

KOHALIK FESTIVAL JA QUESTACON

Möödunud nädalavahetus oli meie jaoks väga sisutihe. 

Laupäeval käisime kohaliku äärelinna festivalil (Tuggeranong Community Festival). Seal oli päris tore. Veetsime terve päeva seal. Saime tasuta kanuuga järvel sõita, nägime kuidas pügatakse lammast ja kuulasime mitmeid kohalikke bände. Kaspari lemmikuks sai Brother Be, see päris mõnus positiivse alatooniga bänd (http://www.youtube.com/watch?v=7Jpi7B5JXOU). 

Päev oli pikk ning kasutasime ka kiirtoidukoha mõnusid. Meie tavaline kiirtoit siin siis pildil. Selline karp maksab 10 aud ning sisu on alati erinev.  Vahest on kala, kana või veiseliha jms. Päris hea on.

Vaatasin ka siis, mida teised söövad. Pilt oli minu jaoks ebameeldivalt üllatav ja natuke ehmatav. Kõik sõid pitsasid, burkse ja muud säärast jama ning peale jõid zero colat. Isegi väikesed lapsed jõid dieedikoolat. Siis mõtlesin küll, et kas tõesti ei tea kõik need inimesed, et see sisaldab kõige hullemat mürki üldse ja teeb nende lapsed paksuks ja haigeks. Nad ise olid muidugi enamasti ka ise veerevad pallid. Ma tõesti tunnen siin ennast eriti peenikesena. Eestis sellist tunnet ei tekiks küll eales. Täna küsis ka mu paariline ühte mööda jooksvat heas vormis naist vaadates, et kas ta ikka liiga haiglaselt peenike ei ole.

Aga festivalist veel. See lõppes ilutulestikuga. Tartu Atlantise aastavahetuse oma oli küll selle kõrval vääääga lahja. See oli ikka päris võimas siin ja rabas mind täitsa. Olin enne kindel, et ilutulestikud ei üllata mind vist kunagi. See oli nii lahe, et ma isegi ei mäleta seda enam.

Pühapäev oli plaanis veeta loomaaias. Kohale minnes selgus, et karude, madude ja akvaariumi osakond on suletud. Tulime siis ära ja läksime hoopis kohalikku AHHAA taolisse kohta Questacon. Vot oli ikka vinge. Veetsime seal viis tundi. Kaspar sai kiikuda (näha videol). 

Mina ei julgend, liiga kiirelt hakkab kiikudes paha. Parim atraktsioon oli vabalangemine. Pidid siis rippuma mettalist toru otsas ja lihtsalt ennast tühjusesse lahti laskma siis kui mingi mees kõrvalt ütles 'lase lahti!'. Alles kuue ja poole meetri kaugusel tuli vastu metallist liumägi. Ma ikka karjusin päris kõvasti kukkudes. Päris jube elamus oli aga väga lahe ka. Kui tavaliselt arvan, et lahti laskmine on kõige hirmsam osa, siis siin oli kukkumise osa ikka päris hirmus. Ei olnud nii nagu tavaliselt, et tundub hirmsam kui tegelikult on. See see oli hirmsam kui tundus. Isegi mõned Questaconi töötajad ei ole veel suutnud julgust kokku võtta ka kukkuda. Ja paljud, kes on, ei ole seda enam teist korda teinud. Ka meie kukkusime ainult korra. Isegi Kaspar karjatas ja tunnistas, et hirmus oli.  Nüüd tagant järele mõtlen, et kui varem oleksin vabalt benzihüppe ära teinud, sest ei oleks osanud midagi oodata, siis nüüd on mul selle tegemise võimalus natuke väiksem kuna tean, et see ikka päris palju hirmsam ja kukkumise teekond pikem.

Kaspar teeb vihmatantsu

Parkides tõesti ründavad tihti linnud, eriti koeri

Ajajoon naiste saavutustest Austraalia poliitikas

NATUKE AUSTRAALIA VÕIMUKORRAST

Austraalia vapp

Kas teadsite, et Austraalias ei ole presidentaalne võim? Neil on küll peaminister, aga presidendi asemel on Inglismaa kuninganna. Ja on olemas selline ühendus nagu The Commonwealt Nations ( ei tea eesti keeles), millel on üle 30 liikme. Nad kõik on endised Inglismaa kolooniad, kellele Inglismaa vabaduse andis. Nüüd on nende seas 27 vabariiki ja ülejäänuis neist on monarhaalne võim. Lisaks Austraaliale kuulub sinna Kanada, Küpros, mitmed Aafrika riigid, India, Bangladesh, Fiji saared, SriLanka, Jamaika, Malta jne. Ei tea kuidas teie, aga me ei teadnud sellisest ühendusest mitte midagi.

Muidu oli tänane tööpäev päris väsitav. Kuumade ilmadega on ringi kõndimine ikka päris läbi võttev. Niiet magasin kogu päeva maha. Tuleva nädalavahetuse plaane pole me veel päris paika pannud, aga arvestades seda, et meil on siin jäänud veel ainult kaheksa nädalavahetust, siis tuleb arukalt hakata aega kasutama ja prioriteetsed turismipunktid paika panna.

Tervitused Eestimaale!