Melbourne cup ja kängurud

Üks päev jäi Kaspar ukse taha esikusse seisma ning itsitas midagi omaette. Minu küsimise peale, et mis teeb, vastas ta, et ajab ämblikku taga. Siit võib vist järeldada, et elu siin on nii pingevaba, et ta suudab isegi nii tillukese elukaga lõbutseda.

Taas on kaks nädalat möödas. Küll aeg ikka lendab siin. Eelmine nädal oli siis see kaua oodatud hobuste võidusõit. Puppi me ei läinud, lõpetasime töö varem ära ja grillisime töö juures. Otsustasime siis ka traditsioonist osa saada ning ostsime ka kihlveokontorist piletid ning panustasime mõnele hobusele. Muidugi ei olnud me hobustega väga kursis. Nii valisimegi riietuse, ratsaniku kaalu ja nime järgi. Töö juures tehti samuti panused 5 dollarit hobune. Sain endale loosiga hobuse nr 6 ja Kasparile sattus 3. Läksime siis koju sõitu vaatama. See kestis ainult 4 minutit aga oh seda pinget. Elu huvitavaim võidusõit vist. Tulemused olid head. Kontorist saime 30st tagasi neli dollarit. Töö juures olid meie hobused aga esimene ja teine. Võitsime 100 doltsi. Väga tore traditsioon neil igatahes. Kogu riik panustab.

Samal nädalal pakuti meile ka öötööd. Kohal pidime olema kell 12 öösel ja töötama viieni ehk siis hommikul tund aega hommikusöögiks ja siis edasi igapäevatööle. Mis me siis öösel tegema pidime!? Krohvitolmu pühkima peagi avatava poe riiulitelt... Kalvin Klein ja muu siuke tuleb sinna müüki. Tunnihind oli sama, mis päevatööl- maksudega 23 doltsi. Andsime neile siis oma panga andmed. Konto numbriga oli kerge aga siis küsiti lisaks ka panga harukontori numbrit... MIS ASI SEE VEEL ON? oli meie esimene reaktsioon. Me ju nii paljudes harudes käinud asju ajamas, et no ei tea, mis meie oma on. Lõpuks nüüd selgus, et andsime vale ja see võib raha kätte saamist takistada. Ühesõnaga vaatame, mis sellest saab. Hea asi on veel see, et võib-olla helistatakse meile veel ja kutsutakse tagasi, lisaraha kulub ikka ära ja seal tuleb vähemalt kogu aeg tööd teha, ei ole passimist- ei ole ka und.

Üks õhtu käisime taas lähedal asuva mäe otsas. Või no tippu päris ei jõudnudki, lihtsalt ei julgend edasi minna. Känguru hüppas ette. Küll mõned neist on ikka hiiglased. Mäe jalamil oli neid veel umbes 80. Küll mulle meeldis neid siis vaadata ja imetleda. Nädalavahetusel muutus see aga pisut. Autost võin neid vaadata aga loodusradadel käies loodan nüüd edaspidi, et ei kohtu nendega, sest saime neid ka veel lähemalt näha...

Töökaaslane rääkis meile kohast, kus on säilinud aborigeenide joonistused. Nimeks on Yankee hat, sest kivide asetus meenutab mütsi. See asus tunni kaugusel linnast. Kõige pealt mõtlesime külastada üht kohalikku laata. See oli nii väike ja mõtetu, et ostsime poest pikniku materjali ning võtsime suuna joonistuste suunas. Leidsime selle koha siis vaevaliselt üles. Auto aknast asusid kängurud vb ainult 10 meetri kaugusel. Oli palav päev ning kõik puude alused varjud olid neid täis. Nii lahe oli. Siis vähemalt. Nägime ka palju palju jänkusid. Kui Eestis on jänesed, siis siin on jänkud. Nii väikesed ja nunnud olid, hüppasid kängurude vahel. Keegi eriti ei kartnud meid, mõtlesime et oi kui tore, nad ei jooksegi ära, saame lõpuks blogisse korraliku roo (kanguruu kohalik lühend) pildi. 

Parklast asus kivimüts ainult kahe km kaugusel.

'Vaated olid taas imelised, kaugemalt nägime taas ruusid liikumas. Juba siis oli natuke hirmus omapead looduses olla. Nad olid meist siis vb 30 m kaugusel. Mida kaugemale läksime, seda lähemal rajale nad tundusid olevat. Juba peaaegu kohale jõudes istus üks täpselt keset rada oma Jonnyga( nii kutsutakse ruu poega). Otsisime siis võimalust kuskilt raja kõrvalt minna. Kaspar juba vihjas tagasi minekule. Minu jaoks ei saanud sellest juttugi olla. Mis mõttes tagasi. Me oleme kohe kohal ja arvatavasti elus ainult korra siin... tahan tahan näha neid joonistusi. Leidsime siis augu, kus möödusime ruude keskelt 10m  kauguselt. Päris jube oli. Käisime siis joonistuste juures ära ja oh imet ruusid veel rohkem. Üritasin kõvema häälega neid eemale peletada, nad ei teenud teist nägugi. 10 minutit umbes üritasme erinevatest suundadest mööda hiilida, aga ei saanud-neid oli liiga palju ja liiga tihedalt. Võtsime siis käest kinni ja julguse kokku ning kõndisime mööda rada kahe känguruu vahelt mööda, kumbki neist ainult 3 meetri kaugusel. Saate te aru, metsloomad kolme meetri kauguesel, kes väga vabalt võivad teid jalalöögiga parimal juhul invaliidiks muuta.  

Õnneks ei juhtunud midagi. Aa ja muide väga suure ringiga ei saanud ka minna kuna ümber ringi oli soo.  Õnneks jõudsime autoni. Lisaks ruudele ja jänestele on siin ka meeletult kärbseid. Kui Eestis on sääski niiet mustab, siis siin on kärbseid. Pilt ka sellest. Muide kärbsed on isegi kasulikud kui neid nii palju on. Nad söövad ära vana naha, soola ja higi. Niiet see nagu looduslik puhastus. Kust ma tean? Sellega on ka oma lugu. Sellest kirjutan allpool.

Aga autoni jõudes siis. Ma tahtsin nii väga vetsu ja see oli seal ka olemas, aga mis oli jälle hirmus, olid need samad põldoravad (pärast meie pingelist läbi elamist ristis Kaspar ruud suurest vihast põldoravateks). Austraalias muide ei ole oravaid. Ma juba olin nõus Kaspariga koos vetsu minema, et ei peaks üksi Kasparit ukse taha ootama jääma. Tema hoopis andis mulle autovõtmed, et kiirelt siis sinna saaksin istuda. Aga seegi oli minu jaoks hirmus. Kaspar kuskil vetsus ja mina sadade kängurutega üksi keset pärapõrgut auto poole jooksmas. No jõudsin ilusti autoni, isegi olin nii julge, et jäin auto kõrvale seisma ruusid vahtima ( uks lahti muidugi, et vajadusel kiirelt sisse hüpata).

 Siis juba hõikas Kaspar, ja nägin kuidas kõik mitmed kümned ruud korraga hüppama hakkasid. Päris võimas pilt oli. Nad ei hüppand õnneks meie suunas. Neid hirmutas üks metsik koer. Tegelikult on känguruu  võimeline väga lihtsalt koera tapma aga selgus, et ruu ründab ainult kui on nurka surutud, muudel juhtudel hüppab minema. Ja kui keegi teilt küsib kuidas teha vahet dingol ja metsistunud koeral, siis vastake, et ei teegi, seetõttu kutsutakse neid üldiselt metsikuteks koerteks. Pärast autoga tagasi tulles nautisime taas ruude lähedust ja julgust autoaknast. Korra oli aga isegi siis hirmus. Kaspar peatus ûhe ruu juures, et teda pildistaksin, see oli aga nii lähedal autole, et oleksin saanud teda käega katsuda ( auto aken oli ka lahti). Niiet pildistamise asemel karjusin Kasparile sõida ja keerasin akent kinni.  

Kuna juba ruudest kirjutan siis natuke fakte ka. Ruu võib kasvada oa suurusest seitsme jala kõrguseks. Saba kasutavad nad aeglaselt liikudes kolmanda jalana, kiirelt hüpates tasakaaluks. Nende liikumiskiirus on kuni 60km tunnis niiet dingod tavaliselt ei vaevu neid taga ajama (energia neto jääks miinusesse). Ruu ema on võimeline oma raseduse pausile panema, et oodata paremaid aegu. Ruud ei suuda kõndida tagurpidi, seepärast on see ka Austraalia sümbol motoga ainult edasi ja ei sammugi tagasi. Ruul on kolm küünist. Ruud kuuluvad koaala ja vombatiga samasse perekonda. Ruud on taimetoitlased.  Ruu liha süüakse ja see on sarnane lambale, tugeva kasuka kõrvalmaitsega. Aga nii palju siis nendest.

 Loodan, et suutsin anda piisava ettekujutuse, milline armas, ohtlik, imeline loom on ruu. Samas rumal ka, sest kui kolm ruud hüppavad, esimene ja teine jäävad auto alla, siis kolmas jääb samuti, sest ta lihtsalt ei õpi.

Mulle on alati meeldinud pruunid teeviidad ning alati igat neist nähes mõtlen, mida saladuslikku ja ilusat seal küll asuda võiks. Üheks selliseks oli Booroomba rocks. Kaspar oli nõus sinna ka keerama. Sõitsime me siis pikalt mägiteed mööda üles ja üles. Ma vist olen hakanud ka looklevate teedega harjuma. Enam ei hakkagi nii kergelt paha. Sõitsime ikka päris pikalt kui viit suunas meid maha keerama. Jõudsime metsateele. See oli ikka päris ekstreemne meie madala autoga sõitmiseks. Vihmaga sinna ei läheks. Aga taas olime ju nii kaugele tulnud, ei saa ju nüüd tagasi keerata, äkki on midagi hinge matvat. No hinge hoidsin ikka kinni küll enamuse kolmest kilomeetrist, mida pool tundi sõidsime. Jõudsime siis kuhugi parklasse. Nägime ainult vetsu ja termiidipesa.

 No Kaspar siis arvas, et mis seals ikka ei olegi nii kõrgel ja nii keerulise teega vetsus käinud. Puu taga leidsime aga veel ühe viida. Nüüd pidi minema veel kaks km jalgrada mööda edasi. Lõpuks hakkas mäkke ronimene. No küll see oli ikka järsk  ( alla 45 kraadi kindlasti mitte). Läks ikka tükk aega enne kui kohale jõudsime, enne leidsin endale veel kaabu ka. Ja siis.... oh seda vaadet. See sõit ja ronimine olid ikka seda väärt ja me lähme kindlasti sinna tagasi.

Ja nüüd siis kärbeste lugu. Mendi andis meile kaasa lugemiseks kaks raamatut. Lubas need ka siia maha jätta. Mina lugesin siis ühe naisteka. Erilist miskit ei olnud, aga läbi ta sain. Ning just sel hetkel ööbisime me ühes Canberra hostelis, kus meie korrusel oli raamatute vahetamise riiul. Esimesel õhtul ei leidnud ma midagi põnevat. Järgmisel õhtul valisime Kaspariga kaks raamatut. Mõlemal oli aega ühte lugeda pool tundi, siis pidime otsustama, kumma võtame minu romaani asemele. Minu valitud raamat jäi. Kaspar oli valinud mingid novellid, mis tema arust olid väga jamad. Nii oligi otsustamine kerge. Jätsin oma mitte midagi andva raamatu sinna ja sain vastu midagi, millest ei lasegi lahti. Kui siis laenan teile vahel lugemiseks. Raamatu pealkirjaks on Mutant message downunder.

Kirjelduses oli, et raamat sisaldab olulist sõnumit, mida peaks lugema iga naine. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ju siis Kasparile lugemiseks pole mõeldud. Mis mind aga paelus, oli see, et see põhines tõsielul ning kirjeldas päris aborigeenide elu täna Austraalia kõrbes. Ja seda see raamat oli. Ainuke põhjus vb, miks see raamat naistele oli mõeldud, selle kirjutas naine, aga ka Kasparil on seda põnev lugeda. Sealt saab päris palju põnevat teada ja samas näitab, kuidas inimesed on ikka veel suutelised elama ilma asjadeta, olla rändurid ja mitte millestki puudust tunda. Ja veel... kuna olen loodusharidusega, siis ka sinna suunda midagi. Oluline sõnum on looduse ja keskkonna muutumine meile elamiskõlbmatuks.

Tuleval nädalavahetusel loodame minna siis majaomaniku korraldatavale muusikafestarile.

Sellega seoses astusime eile koju ja köök oli muusikuid täis (köök on pisike niiet mahtus ainult kolm:)). Nad tegid mingit proovi või asja. Nii me siis ei saanudki eile kodus süü ja pidime minema natuke raha raiskama. Proovisime siis ära Tai köögi. Päris hea oli.
Igapäevamuredest veel: keegi joob meie piima ära. Selle lahendab aga Kaspar natuke hiljem, et me ikka tasuta festari piletid saaksime. Enne seda ei tasu pingeid tekitada :).

Päris pikk sissekanne tuli. Vabandan. Loodan, et hoolimata pikkusest, oli siiski põnev ja lõpuni lugemine ei olnud väga väsitav.