Väheke puhkust

Sünnipäev nüüd lõplikult selja taha jäänud ning annan ka teile sündmustest väikse ülevaate. Tänan kõiki,kes mind meeles pidasid J, Kats ja Marti eriti. Marti oli esimene õnnesoovija üldse ja Katsilt sain armsa kaardi. Kats mulle õigel päeval õnne ei soovinudki, aga teadsin juba, et kindlasti ootab mind kaart postkastis. Alles täna käidi linnas posti järel ning saingi kaardi. J Tänan Kats, et ma sinus kunagi pettuma ei pea ning suudad mind ikka toredalt üllatada.

Sünnipäevale järgnevad päevad olid kõigi teiste sarnased. Kiirustasime ikka aeda valmis saama. Mis arvate,kas saime tähtajaks?! Ei saanud :D. Viimastel päevadel sadas meeletult vihma ning kontrollidel lihtsalt ei lubatud rajale minna. Rikuvad ja songivad raja lihtsalt ära. Nüüd lubati tulla 16. juunil. Nüüdseks on aed peaaegu valmis.

Vahepeal käisime aga Adelaidis puhkamas. See on meist 900 km kaugusel. Sain Grouponi lehelt hea hotelli pakkumise ning ostsin sealt ka kaks massaaži voucherit. Massaažiga oli asi keeruline. Ükski antud telefoninumber ei töötanud. Samuti oli plaan minna külastama ka šokolaadivabrikut aga ka selle number ei funktsioneerinud. Jäin lootma õnnele, et Adelaidi jõudes on veel piisavalt vabu aegu, et ka endale mõni broneerida.  Adelaidi sõites viisime siis sinna ka Beni. Kurb hommik oli, vähemalt teiste jaoks. Autos poetas Ben isegi paar pisarat. Nii väga meeldis talle siin farmis. Minul nii kurb veel ei olnud. Ootas ju ees puhkus ning meil oli Beniga veel paar päeva võimalus miskit koos ette võtta. Sõit kestis meil 10 tundi. Selle aja jooksul vaheldus maastik meeletult. Kord oli künklik ja kord lame. Vahest ikka nii lame, et kohe mitte midagi ei paistnud silmapiiril – täielik tühjus. 

Enne kui Lõuna-Austraalia osariiki sisenesime peeti meid aga kinni. Ja arvake ära, mida kontrolliti!? Ei tubakat ega alkoholi nagu meil piiride vahel kombeks. Seal kontrolliti puuvilju. Puu-ja juurvilju ning seemneid muudest osariikidest Lõuna-Austraaliasse sisse vedada ei tohi. Meie seda ei teadnud. Mul oli terve auto kindalaegas õunu täis ning just olin ostnud endale ka paar avokaadot tee peale. Kuidagi ei tahtnud neist loobuda. Küsimuse peale, kas meil midagi on, andsin neile ühe õuna ning väitsin kindlalt, et see ainuke. Pagasiruum vaadati ka üle ning lasti minna. Selgus, et sellise läbiotsimise põhjuseks on puuviljakärbsed. Tuleb välja, et seal neid eriti ei ole ning tahetakse see nii ka säilitada. Ei oleks elu sees uskunud, et igal pool ei tulegi värskete asjade riknemise peale puuviljamutukad, aga no ju siis seal nii palju ei tule. Ja olin ka enda salajaste õunadega ettevaatlik. Kõik õunakoored ja südamed panin ilusti kilekottidesse ja prügikastidesse – aknast välja ei visanud nagu eelnevalt olin teinud.

Kui osariiki lõpuks sisenesime proovisin uuesti kõiki mitte töötavaid telefoninumbreid ja oh imet – kõik töötasid. Sain meid kirja vabrikusse ekskursioonile ning samuti sain ka ühe massaaži aja. Ja kuna minu sünnipäevareis, siis sain selle aja endale. Teise müüsin Benile maha. Kahju, et Kaspar ei saanud. Aga kindlasti lähme veel.

Adelaide on suurim linn Lõuna-Austraalia osariigis. Seal elab 1.3 miljonit inimest. Linn ise on nagu Tartu ja Tallinna segu. Kesklinn on pigem tallinnalik aga inimesed on tartulikud. Liiklus ka kahe linna vahepealne. Ja kuna me juba tsivilisatsiooni läksime siis otsustasime ka süüa seal korralikult. Lõpuks kujuneski see pigem toidureisiks. Otsisin eelnevalt välja kõik linnas asuvad taimetoidukohad. Neid oli ikka päris palju, mille vahel valida. Mis ma siis kõik ära sõin.... Meeletult kooke...igasuguseid. Ja kõik olid gluteeni ning laktoosi vabad. Enamus olid šokolaadi omad. Leidsin ka ühe kohviku, kus ka mina sain endale kuuma kakaod tellida. Seal sõin ära ka kohe kaks kooki. Küll need olid maitsvad ja pealegi veel toored ka niiet kõik kasulik oli veel alles.

 Veel leidsime koha, kus saime gluteeni- ja laktoosivaba pitsat. See viis ka keele alla. Igatahes kokkuvõttes sõime palju igasugu maitsvaid roogasid ja ma võisin neid kõiki. Ei pidanudki midagi ära jätma. 

Veel leidsin ma ühe kohviku, mis on avatud ainult neli tundi (20.00-24.00). Seal pidid olema ülisuperhead magustoidud. Kohviku ette jõudes nägime juba järjekorda (kohviku avamiseni oli veel aega 20 minutit). Õues on siin aga külm ning meie küll õues nõus seisma ei olnud. Mõtlesime, et ootame avanemiseni ning kui sisse ei saa, lähme minema. Saime.... ja saime ka viimase laua. Uksed pandi kinni ning järgmised jäid ukse taha ootama. Ulme nõudlus on ikka sellel kohal. Menüüs siis ainult magustoidud. Kõik tundusid ahvatlevad ja enamus olid ka laktoosivabad. Gluteenivabu kahjuks ei olnud, aga kuna saime ikkagi viimase laua ja tuleb ju võimalust kasutada siis olin nõus järgmisel päeval selle nimel ka kõhuvalu kannatama. Kõik magustoidud maksid siis umbes 9 dollarit. Tellisime siis need, mida kõige enam soovitati. Enam tagasi ei läheks ja sellist raha ka ei maksaks. Saime parema hinna ja minu dieedile vastavad magustoidud ka mujalt. Eks need olid head ikka, aga mitte midagi erilist. Kaspargi lausus nende peale, et arvatavasti suudaks ta isegi need valmis küpsetada. Aga vähemalt tehtud ja nähtud.

Peale söömise jõudsime me ka muud teha. Linnas on tasuta jalgrataste laenutus. Käisime ratastega sõitmas.

 Veel on linnal tasuta tramm ja buss. Sõitsime trammiga šokolaadivabrikusse. Anti ka šokolaadi maitsta. Mulle väga meeldis seal. Pildistada vabrikus endas ei lubatud niiet sain pildile ainult poe. Sealt saab kindlalt kvaliteetset stuffi.

Veel nägime hiigelsuurt kiikhobust. Kahjuks lähedale ei saanud kuna 1 minut enne meie saabumist pandi väravad kinni. Üldse oli meil alati kiire, et igale poole jõuda.

Ja siis ma käisin lõpuks esimest korda elus masaažis. Väga tore neiu oli. Küsis siis kohe algul, et kas tahan õrna või kannatan ka natuke valu. No väikese valu vastu pole ju midagi. Ja kui natuke valus on, siis peaks vist värk effektiisem ka olema. Ja oi valus see oli.Hoidsin päris tihti ikka hinge kinni, et mitte häält teha. Aga lõpptulemus oli hea. Tuli välja, et mul oli palju sõlmesid vasakus õlas ja säärtes. Nüüd ma saan aru, miks ma hommikuti sääri sirutada ei saanud ja need kohe krampi läksid. Nüüd pärast tund aega valu saan ma jälle oma sääri sirutada hommikuti. Nii mõnus on kohe. Aga ta kindlasti soovitas mul võimalusel veel minnal, sest neid sõlmi oli ikka liiga palju.

Puhkuse viimasel hommikul hüppasime läbi pagariärist, kus oli lai valik ka midagi mulle. Nii soolaseid kui magusaid pirukaid. Nii sain ka minagi lõpuks nagu valge inimene osta endale hommikul paar saiakest ja kohvi ning neid täiel rinnal ilma südamepiinadeta nautida.

Tagasisõit oli rahulik või vähemalt enamus sellest. Kui pimedaks läheb, siis jälle need kuramuse ruud on teedel ja just 70 km enne koju jõudmist on asi millegi pärast kõige hullem. Õnneks enamuse ajasta ma magasin, muidu oleks pinge liiga suur olnud.

Nüüd tagasi jõudes ei ole väga midagi muutunud. Aed sai valmis ja mis te arvata, mis ma nüüd teen? :D Järgmist aegada. Õigemini võtan vana aeda üles, et pärast uus asemele panna. Oh seda üksluisust siin ikka. Oleme mõlemad juba siinsest olemisest väsinud ning kibeleme koju. Nüüd on õnneks ainult alla kahe kuu jäänud  ning seamegi suuna meie armsate inimeste juurde J.

Tegelikult päris kõik meil sama ei ole. Siin hakkas lambatallede aeg. Meil on 8 uut lambatalle. Ka Adelaidi sõites olid põllud lambatallesid täis. Nad on ikka nii nupsikud.

J Aga meil on ka rebasd siin, kellele samuti meeldivad lambatalled, aga mitte vaadata. Peremees üritas küll mõne maha lasta, aga perenaine kuulis kuskilt, et laama sarnased loomad (inglise keeles aplacad, ei tea kuidas meie keeles on) hoiavad rebaseid oma elualadest eemal. Nii siis käiski Indrik Sydney’s loomade järel nii kaua kuni meie Adelaidis olime. Too on samuti 900 km kaugusel. Nüüd ootame ja vaatame kuidas asi töötab ja kas töötab. Ka need on minu arust nii armsad loomad. Ja nad on ikka väga uudisihimulikud. Tulevad vaatama, mis sa teed. Samas hoiavad alati kokku. Panime nad eraldi aedikutesse, erinevate lammaste juurde. Need jäid aia äärde passima, et ikka koos olla, mis siis, et aed vahel. J

Meie uus koer Mollie

Kaspar ja kohvi ja meie vee tuulik