Haiged lambad ning minu elu esimene päris oma pill

Ja veel kolm nädalat jäänud farmis töötada. Kindlasti juhtub selle aja jooksul veel paljugi. Ka eelmine nädal oli päris sisutihe. Andsime lammastele ussirohtu. Panime nad siis väiksesse aedikusse, kus nad pidid veetma 10 päeva. Selle aja jooksul oli meil plaan kitsi püüda. Kitsede ajamisega ehmatasime aga lambad nii ära, et nood murdsid end väiksest aedikust välja karjamaale, mis ussidega nakatunud. See tähendas, et nüüd pidime ka kolmas kord ussirohtu andma. Sel korral saime ka meie Kaspariga rohtu anda. Tavaliselt oleme olnud ainult lammaste liigutajad, nüüd aga anti ka meile võimalus. 

Samal ajal kui meie lammastega jändasime tulid ka alpakad vaatama, millega me tegeleme. 

Päevaga tegime taas 1200 lammast ära. Järgmiseks päevaks lihtsalt ei tohtinud jätta. Järgmisel päeval oli plaan minna kohalikele pidustustele. Enne pidustusi tuli siisko hommikul varem üles ärgata ning lambad õigesse aedikusse ajada. Tavaliselt on see läinud libedalt, aga sel korral olid vist lambad omadega täiesti läbi ning kõndisid väga vaevaliselt. 

Lisaks on selles suures karjas ka kolm talle. Kahe talle emad saime õnneks kätte ning jätsime nad karjamaale. Ühe kõige noorema aga pidime koju kaasa toome. Lisaks oma väiksusele on tal ka jalg haige ning karjamaale jättes oleks ta rebastele söödaks saanud. Minule sai au talle nimi anda. Esimene mõte oli Sirli. See aga tundus neile keeruline hääldada ning saime talle nimeks Sherry. Ta on imearmas.

Ka kitsedel on talled ning kitsi ajades tuli vahepeal lausa pisar silma kuna kõigil talledel olid emad kadunud ning kõik karjast maha jäänud. Õnneks andsime neile paaritunnise pausi ning loodan, et kõik leidsid oma emad üles. Kitsed on siin siis täiesti metsikud ning inimesed püüavad neid palju tahavad ning müüvad kilohinnaga kokkuostjatele maha. Ka meie ajasime nad siis ühte kohta ja sorteerisime priskemad välja. Muidugi nägime vaeva, et ühegi talle ema müüki ei läheks. Ning lõpuks lasime kõik tallekesed oma emadega minema. Ka meie oma kodukitsedel on talled. Kuna nad inimetega harjunud, siis saime neid ka sülle võtta. Kitsetalled on ikka mitmeid kordi armsamad kui lambatalled. Akna all siis meil nüüd kolm kitsetalle. Kahjuks on aga üks talleke kurt ning kui ema teda hüüab, siis ta seda ei kuule. See aga tähendab seda, et kui ema ta silmist kaotab (mida juhtub vähemalt kaks korda päevas), otsib ta teda taga nagu segane. Talleke aga samal ajal magab kuskil peidus õndsat und. Nii me siis aitamegi tal päevad läbi talle taga otsida. Ja siis kui talleke ärkab ja kõht tühi, teeb häält ning lõpuks leiab ka ema ta üles. J

Eile saime ka lehmi ajada. Päris jube ikka kui lehm äkki sinu suunas jooksma hakkab. Ta ju hiiglane. Õnneks saime Kaspariga kahekesi ilusti ka nemad uuele karjamaale aetud. Üks on neist vist tiine ning jooksmine oli talle suureks katsumuseks. Samas olid tema tagajalad aga nagu baleriinil, siis kui tema laval jookseb jalga jala ette graatsiliselt asetades.

Igatahes, kui lambad taas ühele poole said, võtsime lõpuks suuna pidustuste poole. Meist 100 km kaugusel on üks mägi. Ning seal tähistati kümne aasta möödumist selle maa tagasi andmisest kohalikule aborigeenirahvale. Muidugi jõudsime me sinna mitu tundi hiljem. Olin juba ette pettunud, kuna olen harjunud, et põnevamad töötoad toimuvad ikka alguses. Mina tahtsin aga minna hirmsasti emu muna graveerima. Sinna jõudes saadeti meid siis registreeruma ning anti ka suveniirikotike. See sisaldas aga liitrist veepudelit, tassi, värvipliiatseid ja plaati. Küll see kotike oli ikka head ja paremat täis ning asjalik. Vaatasime siis natuke ringi ning saime aru, et mitte midagi põnevat ei toimu. Ka mina olin kindel, et emumunad on läbi. Lahkudes küsisime aga registreerimislauast igaks juhuks, et kas on ikka läbi. Ja ei olnudki. Varsti pidi algama. Palusin Kasparil veel natuke minuga oodata. Seniks suunati meid aga suppi sööma. Olime siis valmis kätt rahakoti järele haarama, aga ei. Kõik oli tasuta. Kotletid, steigid, supid, lihahautis, puuviljad, kohvi, tee, salatid – võis valida, mida süda ihaldas. Lisaks pakuti ka lõkke peal tehtud aborigeenide enda leiba. Elavat muusikat mängisid aborigeeni päritolu koosseisud ning püsti olid letid aborigeenide valmistatud nipsasjakestega. Ja lõpuks algas ka minu kaua oodatud töötuba. Otsisin kähku Kaspari käest mingisugused paberisedelid ning läksin siis oma muna otsima. Ei saanud. Minul olid punased piletid, vaja oli aga siniseid. Natuke kurb olin, aga no mis seals ikka. Vähemalt näen pealt, mida tehakse. Punased piletid pistsin aga suvalt tasku. 

Taas olime valmis ära minema ning läksime head aega ütlema ka meie farmirahvale. Igav hakkas lihtsalt. Ja äkki kuulen numbrid D88. Õnneks olin eelnevalt vaadanud, mis numbritega sedelid mul on. Minu number oli. Jooksin siis rõõmsalt rahva ette ning ootasin auhinnaks miskit väikest. Kas siis mõnd tassi või T-särki või misiganes asja. Oli see ju loosi moodi asi. Ja siis nägin, kuidas liigutakse laval asuva kitarri suunas, mida juba varem olin silmanud. Olin kindel, et miskit on sinna taha peidetud. Aga siis haarati hoopis kitarrist endast ja toodi minu suunas. Mul jäi lausa süda seisma. Ei saa ju olla nii, et mina võidan endale kitarri seal niimoodi lambist ja sellise uhke. Igatahes hüppasin rõõmust nagu segane ega suutnud tükk aega toimunut uskuda. Kõik soovisid õnne. Ka kunstnik ise tuli minuga pilti tegema. Hiljem oskas üks naisterahvas rääkida, et tema poolt juhitud näitusel võitnud see sama kitarr üle Austraalialise auhinna country valdkonnas. Ma päris täpset tiitlit ei mäleta, kuna olin ikka veel sõnatu ning raske oli minu vedamist uskuda. Seda mäletan aga küll, et üks härra olevat tahtnud seda ära osta ning pakkunus siis näitusel 5000 dollarit, aga kahjuks ei olnud neil seda luba müüa ning saingi mina selle endale. Kunstnik ise on siis samuti aborigeenijuurtega. 

Ja kõigele lõpuks anti mulle ka üks sinine pilet, millega sain ka mina endale ühe emu muna, mida graveerida.

No sellist uskumatut päeva pole mul veel varem olnud. Nüüd õpin vaikselt mängima. Ikka veel kitarri vaadates kisub suu kõrvuni.

Muide, meil on oma lennurada ka. Perenaine teeb piloodipabereid ning lennurada on registreeritud ka ametlikesse nimekirjadesse.

Tänane päev aga nii lill ei olnud. Mtimed lambad surid meil põhimõtteliselt kätte ära ning tahtsime väga teada saada, mis neil viga. Selgus, et on võimalik kutsuda loomaarst tasuta riigi kulul, kes siis igasugu proovid võtab ning tervisehäda selgeks teeb. Kokkuvõttes oli arsti kutsumine pigem halvamaiguline kuna selgus, et lambad on alatoidietud, karjamaal neil piisavalt toitu ei ole ning üldse on kõik väga halb. Hoiatati teatada igasugu asutustesse ja muud jamad. Igatahes väga loodan, et kuskile ei teatata ja ka lammastega saab kõik korda. Kuna meie perenaine alles alustas lammaste pidamisega, siis pole ka temal päris täpselt aimu, mida ta tegema peab ning seetõttu ei saa talle ka pahaks panna tema vigu. Loodan, et ka see arst sai sellest aru. Nüüd otsime neile paaniliselt sööta. Müügil aga midagi ei ole, sest suvi oli kuum ning kõrvetas kogu heina ära ja see, mis saadi on juba läbimüüdud. Igatahes soovin talle jaksu selles.

Karjamaa, kus pole ammu kedagi enam söönud, aga muru ikka ei ole.

Ja meie vasikas Haroldile meeldib ikka meeletult pesu. Üks Päev jälgisin teda ikka tükk aega, kuidas ta perenaise püksisääri nagu kummikomme venitas.

Meie aga Kaspariga peaaegu muule ei mõtlegi kui siit lahkumisele. Teiega kohtume aga juba pea kuu pärast. Jeeeeeeeeeeeee........... seene-ja marjametsad..siit ma tulen...kõik korjan ära ja kuna kaasa ei saa võtta siis söön kohe ära ka! :D