Jaanidest on nüüd mitu nädalat möödas ning oleme nii mõndagi selle aja jooksul teinud. Jaanid ise olid toredad. Hunnik head sašlõkki. Eriti vinge lõke ning kukerpillid. Ka kohalik jahimees tuli külla meiega tähistama. Meie ülemustele meeldisid ka jaanid väga. Õnneks ei kerinud ka mina enda ootusi kõrgele vaid ootasin pigem vastupidist. Tänu sellele ei pidanud ka mina pettuma ning meil kõigil oli väga lõbus.

Pärast jaani käis Kaspar naabril abis. Naabril oli käsil talledel sabade lõikamine ning kastreerimine. Töö iseenesest päris julm ja ebameeldiv, aga saades üksikasjaliku seletuse võimalikest tagajärgedest sabade lõikamata jätmise korral, olime kõik ühel nõul, et tegevus on vajalik. Nimelt kui sabasid ära ei lõigata, pissivad lambad oma sabade peale ning see loob suurepärase keskkonna vakladele. Ehk siis kui sabasid ei lõika, söövad vaglad nad elusast peast, mis on veel jubedam nii majanduslikust kui inimlikust seisukohast. Esimese poole tunni jooksul läks Kasparil süda pahaks küll, aga natuke hinge tõmmates sai ikka töö tehtud. Tegelikult oli Kaspari ülesanne talled ainult karusselli peale tõsta, et siis peremees kiiremini oma osaga saaks ühele poole. Muidugi käisin mina Kaspariga kaasas, et ka ikka näha. Meiegi perenaine mainis, et varsti teeme enda talledele seda sama. Aga olen kindel, et need ei tule nii verised lõikused kui meil Kaspariga tuli vaadata naabri juures. Lisaks talledele said ka suuremad lambad pügatud. Nemad aga käisid hoopis juuksuris. Muidu kasvab vill silme ette ning lambad ei näe midagi.

enne...

juuksuris

...pärast

Kaspar jändab ikka oma jänesenahkadega. Nüüd veel jäänud viimane etapp ning äkki on järgmiseks nädalaks mul soojad käpikud olemas. J

Mina olen järjest tihedamini hakanud perenaise maja koristama. Kui varem tundis perenaine end oma majas kui läbirändaja ja ajutise elanikuna, siis nüüd on see tema sõnul muutunud. Talle on hakanud lausa meeldima oma majas viibida. Seda on muidugi tore kuulda, et nii palju kaasa saan aidata. Ja tõesti näeb maja nüüd seest kodu moodi välja mitte laoruumina. Põhimõtteliselt olen poole kohaga koristaja ses mõttes, et alati kui külalised tulevad, käin mina kogu maja oma kriitilise pilguga üle.

Üks päev käisime vajalikke sisseoste tegemas. Meie lähimas linnas ei olnud mitte midagi vajalikku. See tähendas, et saime Kaspariga sõita 400 km kaugusele, Dubbo’sse. Perenaine maksis kinni majutuse. Kaks päeva tuuseldasime ehituspoode. Muidugi leidsime mõne vaba hetke ka enda tarvis. Näiteks käisime hommikust söömas taas ühes tervisekohvikus, kus sain ikka korraliku portsu. Kooki sõin ka ikka. See kord valisin siis suvikõrvitsa šokolaadikoogi. See täitsa teraviljajahu vaba ja oli taas väga hea. Hommikusöögiks valisin siis munad peekoni ja juurviljadega. Tooraine kvaliteedi erinevus oli märgatav. Farmis kõige odavamad tooted, mida sunnitud olen sööma, tunduvad selle hommikusöögi kõrval küll nagu plastikust munad ja puidust peekon. Muidugi oli hind ka vastav, aga see oli seda väärt. Kohviku nimeks siis Sprout ehk idu.

Teise päeva pärastlõunaks saime kõik vajaliku kätte ning suundusime kodu poole. Kärule kogusime 1,5 tonni kaupa, mille väärtus ligi 20 000 dollarit. Eestis tuleks nii suure käru ja koorma jaoks eraldi load teha, siin ei ole registrisse kantud kärudele lube vaja olenemata nende suurusest. 200 km kodust kadus meil ära turbo. Proovi vedada kolmetonnist ankrut ilma jõuta. Mõtlesime, et ei jõuagi kuhugi. Kuhugi ikka lõpuks jõudsime – oma kodulinna Cobarisse kella 8ks õhtul. Ja lisaks süttis armastuuris ka mootorituli. See tähendas meile aga ühte ööd Cobaris. Taas tähendas see meile tasuta majutust kodust eemal. Nüüd lõpuks jõudsime koju ning valmistume lammastele ussirohu andmiseks.

Kaspar aga omandab oskusi tehnika alal. Juba mitmeid päevi assisteerib ta üht vanahärrat buldooseri ja traktori parandamisel. Samuti pani ta ise kokku ka motika karburaatori. Motikas küll käima ei läinud, aga ta oli juba ennegi katki.

Meil on jälle uus koduloom. Aga see kord ei valinud me teda vaid tema valis meid. Tema nimi on Fränk (Kaspar andis talle nime) ning tal on suured ümarad kõrvad. Ise on ta aga imepisike. Muidu me teda ei märkagi, aga öösiti see-eest kuuleme väga hästi. Korra saime isegi kätte, aga ta hammustas Kasparil pea pool pöialt ära ning seetõttu sai natuda kõrget lendu üle köögilaua. Nimelt on meil üks pisike koduhiir. Muidu nad mulle ei meeldi, aga üks hommik jäime temaga tõtt vaatama ning pärast seda ei taha ma talle enam kuidagi liiga teha. Nüüd tõstame me lihtsalt mast kõik kilekotid ning katame kõik söödava. Ta juba oli üles leidnud mu kookosejahu ning mulle ainult junniraja jätnud oma auguni. J

Põnevamad seiklused enne kodulendu on veel aga tulemas ;)