Farmist sai kõrini ning otsustasime lahkuda nädal varem. Ehk siis kaks nädalat pulma aastapäeva tähistamiseks ning ringi reisimiseks. Kuna lõuna osa ei ole veel näinud ning ei plaani sinna ka järgmise aasta jooksul minna, siis see on suurepärane hetk seda teha just nüüd.
Farmipere tundus päris kurb olevat meie lahkumise tõttu. Jen hakkas isegi nutma. Ka meie olime natuke kurvad, üks etapp ju taas läbitud.
Tänaseks oleme läbinud 2800km, näinud imelisi vaateid ning sõitnus eriti väänulisi teid nii vihmametsades kui kaljuservadel. Otsustasime oma puhkust alustada eriliselt ning esimesel hommikul läksime ratsutama. Saime proovida ka traavimist ning lõime oma tagumikud ikka päris ära aga lõpums saime rütmi kätte.
Puhkus algas vihmaste päevadega ning meil vedas, et vahel vihm korraks lakkas ning meid autost välja lubas tulla.
Teisel päeval jõudsime siis lõunarannikule ning alustasime sõitu kuulsal Great Ocean Roadil. Enne aga hüppasime läbi kohalikust nukupoest, mis lummas meid mõlemaid. Poe nimeks Dancing Emu asulas nimega Echuca. Emudega seoses veel... praegu on emudel tibude aeg ning olin juba leppinud, et ei saa mina võimalust neid näha. Kaspar oli eelnevalt juba näinud. Aga õnneks nägin ka mina. Emu ema jalutas tee ääres uhkelt oma kaheksa triibulise tibuga, kes talle vaevalt põlvedeni ulatusid. Pilti teile kahjuks ei ole kuna auto peatades olid nad juba põõsastesse jooksnud. Aga üritame veel ning piidleme üksikuid emusid. Gruppides on kõik isased ning nende lähedalt tibusid ei leia. Aga isastest saime teile küll hea pildi. Käisime tornimäel, mis on tekkinud vanast vulkaanist ning kohtasime seal julgeid poissmehi.
Veel saime ühe õnneliku juhuse osaliseks. Kohtasime istuvat koaalat keset teed, kes siis meid nähes vaikselt teelt ära koperdas kui peatusime. Kahjuks taas saime pildi ainult selja tagant aga vaadata oli teda meeletult lahe. Loomaaias näeb neid ju ainult oksal istudes ja magades.
Kolmanda öö veetsime Jeni vanemate juures Melbourni lähedal. Nad on väga külalislahked ning kuigi olime neid näinud ainult korra, ootasid nad meid väga külla. Jeni ema jälgib samuti gluteenivaba dieeti niiet õnneks ei tekkinud mul seal söömisega probleeme. Nad on tõesti imetlemist väärt vanapaar. Jeni ema ehitas üles hooldekodu, mis on täiesti erinev teistest kohalikest ning see asub põhimõtteliselt tema tagahoovis ning tema palgal on 120inimest. Ka meie saime seal väikse tuuri ja see nägi tõesti hea välja. Kindlasti räägin neist rohkem kui reisimuljeid jagame.
Muidugi paikiti meile veel toitu kaasa ning asusime hommikul taas teele. Sel päeval külastasine poolsaarel asuvat Wilson Promotary rahvusparki. See oli imeilus. Tee ääres nägime lõpuks ära ka rohtu sööva vombati. Kahjuks taas ei ole meil teile temast pilti näidata.
Õhtuks pidime taas jõudma majutuskohta. Enamuse öödest oleme ööbinud väikestes majakestes kahele ning ka sel ööl. Kohale jõudsime aga kui vastuvõtt oli kinni. Jätsin siis kõigile võimalikele telefoninumbritele sõnumeid ning saime ikka sisse. Omanikeks olid hiinlases ning noormees, kes meid teenindas oli parajalt purjus. Silmad keerlesid nagu vurrid ning lõhnad olid päris tugevad. Aga sel korral see mind ei huvitanud, sest vähemalt saime sisse. Meie majakestest oli see muidugi ka kõige halvem.
Nüüd sõidame Sydney poole ja homme lähme suure purjekaga kuuetunnisele kruiisile, et vaalu näha.
Pilte ma teile hetkel näidata ei saa kuna kirjutan telefonig ning pildid kaameras. Aga kindlasti näete neid tulevikus.
Nädala pärast on juba lend koju... jeeee!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar