Viimased viis Eestis viibitud nädalat võtsid igasuguse isu Aussi tagasi tulla. Aga no lennupiletid olid olemas ja auto ka ootas meid.
Eestis saingi käia seenel, süüa mustikaid ning koduseid maasikaid. Isegi üleküpsend tikkreid ja mustsõstaid leidsin veel põõsastelt. Ja muidugi kodused õunad... :D Neid ei trumpa miski üle.
Saime ikka kartulit ka võtta ja punapeete üles kakkuda. Lisaks mõnele võib-olla ebameeldivatena tunduvatele tegevustele juhtus meil ka palju palju lahedat. Minu vanemad otsustasid lõpuks ka kirikliku laulatuse ära teha. Ilus oli! Ja muidugi uhke ka, et ise juba vanavanemad, aga ilusad ja viksid. Tore sõbranna Sandra andis välja imehea kokaraamatu ja see trüflikook seal sees oli üle kõige.
Kristen on juba nii suur poiss ning Madis ja Diana panid meid Soomes tundma endid nagu kodus.
Võib-olla kõige suurem üllatus oli Marti ja Katsi poolt. Käisime ratsutamas. Isegi kui hobuseid juba nägin, arvasin veel, et äkki on hoopis midagi muud. Ei olnud. Saime sõita ja päris ise. Pandi aga hobusele istuma ja võisime ise jalutada. Minu hobuse nimi oli Juku ning täpselt kehtis tema kohta see, et mida Juhan ei õpi, seda Juku ei tea. Juhaniteks olid muidugi kõik teised hobused. Aga eks see oli vist ikka minu viga rohkem, et alguses kohe juhtimise hobusele andsin. Ja nii ta siis jäi seisma kui tahtis või hoopis galopeeris teistele järele. Retk oli pikk ning minul tuleb ikka veel vaeva näha, et teistele järele jõuda. Minu jalad olid juba poole peal makaronid ning kui juba täitsa pimedas tagasi jõudsime, olin vaevu jalul. Hiljem pakuti meile kitsejuustu ja kohupiima ja superveini ka. Ma ikka olin ülirõõmus. Täpselt sellised tegevused mulle meeldivadki! Suur suur aitäh. Paremat asja poleks suutnud lootagi. Isegi langevarjuhüpe jäi sellele kordades alla (siin ju lihtsalt rippusin nagu kaltsunukk aga hobusega pidin ise hakkama saama).
Kes veel ei tea, siis tagasi tulles koju, selgus, et olime ostnud lennupiletid hoopis Kanada Sydney lennujaamast niiet pidime endale viimasel hetkel soetama uued lennupiletid. Ja sinna meie säästud läksid. Nüüd oleme Sydneys käinud kokku neli korda ning alati on miskit ebameeldivat.
1. Unustasime maha ralli piletid ning sõitsime kiiruga 600 km neile järgi
2.Tegime autoga avarii (õnneks saime edasi sõita ning sõidame sellega veel siiani)
3. Valed lennupiletid
4. Lennujaam pannakse ööseks kinni.
Kui tagasi hakkasime tulema, kontrollisime piletid ilusti üle, et ikka õigele mandrile lendame. Õnneks lendasimegi. Kuna auto oli meil kinnises parklas, siis saime ta kätte alles järgmisel hommikul. See tähendas, et lennukist väljudes oli meil autoni aega täpselt 12 tundi. No mõtlesimegi siis, et raha niikuinii ei ole, et küll kuskil toolil paar tundi saame magada. Aga vat vat vat! Ei saanud. Keskööl pandi lennujaam kolmeks tunniks kinni ning meid kupatati minema. Väiksesse ootealasse said jääda ainult need, kes suutsid ära tõestada, et neil järgmine hommik kohe lend läheb. Me aga ju just jõudsime. Selleks ajaks olid alles aga ainult kõige kallimad hotellitoad niiet see võimalus oli läinud. Ja kõige tipuks puhus külma tuult ning sadas vihma. Järelikult selle asemel, et natuke pingil tukastada jalutasime me lennujaama ees edasi tagasi, et mitte päris ära külmuda. Hommikul kell kolm saime siis taas sisse ning ootasime järgmised neli tundi kägaras toolil. Siis ei saanud aga enam magamisest juttugi tulla, sest lärm oli muutunud kõrvu lukustavaks ning külm oli naha vahele pugenud. Õnneks oli varsti hommik käes ning saime auto kätte. Selline oli siis meie neljas ja viimane seiklus Sydneys niiet 4:0 Sydney kasuks ja meie kahjuks. Väga loodan, et ei pea sinna linna enam minema.
Kui autosse saime, ootas meid ees veel 1000km pikk sõit, aga kumbki meist polnud väga magada saanud. Õnneks Kaspar paar tunnikest sai, kui ma asjadel silmad peal hoidsin. Nii me siis sõitu alustasime. Kaspar esimesena ja kui tal tuli uni peale, siis sõitsin mina kuni silmad lasid (lennuki õhk oli silmad kahe päevaga nii ära kuivatanud, et silmade lahtihoidmine iseenesest tegi meeletut valu ning valged olid veripunased). GPS näitas, et jõuame kohale 8 paiku õhtul. See tähendas, et kaks tundi tuli sõita pimedas. Meie avariilisel autol aga tuled ju veits viltu ning väga midagi ei näita. Ja kui pimedaks läks, hakkas ka vihma veel sadama. Kohale jõudsime õnneks, hoides teiste autode valgusvihkudes, samas aga mitte liiga lähedal, sest liigne lähedus ajas meid mõlemaid paanikasse ning automaatselt pidurit vajutama kas siis juhiistmel või kaasreisijana. Selline seiklus meil siis taas.
Eks ma ju rääkisin, enne kui ülde Austraaliasse tulime, et mul ei ole vahet, võin ka pargipingil magada. Eks pean oma välja ütlemistega ettevaatlikum olema, nüüd saingi pingil magamise ära proovida - ei õnnestunud hästi.
Brisbanes võeti meid aga ilusasti vastu ning tundsime endid koheselt kui kodus. Tuba oli meile valmis tehtud ning asjadki aidati sisse tassida. Nüüd meil on väiksem tuba kui eelmine kord, aga ikka oleme koos sama seltskonnaga. Kahju ainult, et meil nüüd enam suurt eraldi walk-in kappi ei ole. Aga see-eest on toa üür odavam, mida meil ongi vaja. Ja meie üüri langetati veelgi, et saaksime selle raskema aja üle elatud. Isegi üüri ei pidanud kohe maksma, anti teada, et aega on, aga me ikka maksime.
Pärast Eestist tulekut on ka toidukorv siin tunduvalt kallim. Ei julgendki väga miskit osta, et mitte palju raisata. Kaspar viis täna juba mitmesse kohta oma CV'd ning lootust on, et äkki saab. Loodan väga, et saab, muidu järgmise nädala üüriga on veits jama. Ka mina saatsin avaldusi mitmesse kohta, aga ei tasu väga loota. Koristuse tädi, kes mulle tööd lubas anda kui naasen, vist ei taha seda väga teha. Viin talle homme meie pilvekesi ning tiinasid, äkki tuleb lubadus meelde. Tegelikult ma aga enam ei tahaksi seda tööd teha. See on ikka eriti ulme töö sellise palga eest.
Täna esitasime ka teise aasta viisade avaldused ära. See tähendas, et pidime ka uuesti kopsupilte minema tegema. Väga tore ja postiivne asutus oli. Viisad maksid kokku 1000 dollarit. Nüüd loodame kiirelt kätte saada, sest kui ei saa kätte enne kui esimene viisa läbi saab, aktiveerub mingi ajutise viisa tüüp, see aga tähendab,et ajutise viisa ajal tööd teha ei tohi. Küll on ikka süsteemid siin välja mõeldud.
Autoga on ka asjad hetkel nagu nad on. Vaatame kuidas läheb ja siis anname teada. Õnneks ei juhtunud kõige hullem ning ei pidanudki Sydneyst oma kodinatega rongiga tulema.
Selles mõttes on kõik raskused siia maani olnud ületatavad, sellega on vist vedanud. Tahtsin Austraalialt seiklust, saan seda ikka täie rauaga - sellise rauaga, et raudnaisena tulen tagasi :D
Sellised lood meil siin hetkel siis. On nii häid kui halbu emotsioone. Aga saame hakkama.
Tervitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar