No üldse ei viitsi enam blogi pidada. Võtsin end ikkagi kätte. Kindlasti on see selle aasta viimane postitus niiet head vana aasta lõppu ning vinget aastavahetust. Aga võib-olla jääb see mu viimaseks postituseks Austraaliast. Nimelt tuleme meie suure tõenäosusega koju juba jaanuari lõpus. Miks?! Siin on lihtsalt nii võimatult palav. Ja kõik meie todo listi nimekirjas olevad tegevused on enda ette linnukesed kogunud.
Meie viimane ning üks parimad oli muidugi reis Cairnsi. Sõitsime sinna kaks päeva. Poole tee peal pidime esialgsete plaanide järgi magama autos ning varahommikul edasi sõitma. Aga oleme vist nii pirtsakaks muutunud, et ikka ei suutnud. Kuigi autos olid juba asemed tehtud, otsustasime viimasel hetkel minna tuba otsima üle tee asuvasse motelli. Saime ja olime hommikul ülitänulikud plaanide muutuste eest. Kardinat aknalt lükates avanes imeline vaade. Öösel sõites ei taibanudki et rannikut mööda sõitsime. Aknast paistis otse imeilus päikesetõus sinise vee ning mägedega. Tegi tuju kohe väga heaks. Hommikul jäi meil sõita ainult 700 km ning peatusime tee peal ka kose juures, kus interneti info järgi sai ka ujuda. Saime ujuda ning vesi oli imeliselt värskendav. Õhtul jõudsime hotelli ning seegi oli ilus ja puhas. Rõdu avanes otse tänavale ning olime mererannast 500m kaugusel. Elu oli täitsa lill. Järgmise päeva hommikul olime endale broneerinud reisi merele koos korallriifil sukeldumise ja snorgeldamisega. Ilm oli reisi ajal pilves ning kõigi sõnade järgi ei näinud me kogu ilu. Aga minule piisas. Sukeldumine minu jaoks oli ikka täielik eneseületus, mis andis elamusele selle rosina, mida ma alati taga otsin. Lisaks muidugi ka beebihai, kes tuli uudishimust meid vaatama, et mis me snorgeldame. Õnneks oli ohutu. Ja muidugi korallid olid ikka võimsad. Kalade tants nii meie kui korallide ümber oli ka vapustav. Muidugi tegime Cairnsi ümber ka muud. Külastasime osargiigi ilusaimat randa. Vesi oli 29 kraadi. Ulme lihtsalt. Ujuda sai muidugi ainult võrguga ümbritsetud alades, sest meduuside oht on liiga suur. Linnas rannas jalutades olid ka krokodillide eest hoiatavad sildid ehk siis veele liiga lähedal ei olnud ohutu jalutada. Muidugi leidsime me veel vingemaid koskesid, kus ujuda saime ning üldse oli see imeline puhkus. Tagasi teel nägime ka nokklooma lõpuks ära ning tossavaid mägesid.
Ja siis kui reis oli läbi, tundsime, et kõik. Mitte miski ei hoia meid enam siin kinni. Peamine põhjus sai tehtud ning nüüd võib koju minna. Hetkel kirjutangi seda sissekannet ning ootan meeletult koju minekut, sest palavus on ääretult ärritav. Ja mitte midagi ei ole ette võtta. Kell on muide juba kaheksa ning väljas kottpime aga lämbe õhk ikka seisab. Jube. Isegi uinakut ette aastavahetust ei saanud teha.
Eile tuli meil helistada kiirabisse. Meie majanaabril oli kõrge palavik ning mingil hetkel kiskusid tal lihtsalt jäsemed krampi. Paari minuti pärast ei tundnud ta neid enam. Päris hirmutav oli. Õnneks on siin kohalikud kiirabiarstid ülikiired ning ülisõbralikud (võrreldes Eesti kiirabi elamusega on nad ikka super). Selgus lõpuks, et süsihappe sisaldus veres langes liiga madalale tasemele ning siis nii juhtubki. Pole elu sees kuulnud, aga siin pidi see tavaline olema. Palavik, kuumus, vähe vedelikku ja kiire hingamine ning oledki liikumatu. Lahenduseks oli ainult nina kaudu hingamine ja asi korras. Otsustasin kiirabiarste tänada. Selgus, et ühe abikaasa on eestlanna Kohta-Järvelt ning nad käivad Eestis päris tihedalt. Teine aga mainis e-kodanikuks saamise mõtisklusi. Ei oodanud, et nad meie kdu teavad. Ja lahkudes ütles üks neist mulle Dosvidanje (abikaasa tal venemaalt sündinud ). Nii toredad olid aga kogemus oli väga ehmatav. See tekitas veel suurema soovi koju minna.
Meie tähistame aastavahetust see kord eestlastega. Karoline ja Elerin on mõlemad Brisbanes (klassiõed lütseumist) ning saame nendega kokku.
Pilte ei jõua panna kuna oleme juba toast välja astumas.
Peatse kohtumiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar