Mina sain lõpuks esmakordselt ka omal nahal tunda korralikku toidumürgitust. Ei ole see ikka eriti mõnus tunne. Sõime Kaspariga lihapirukaid. Gluteenivabad 2013 aastal pärjatud Austraalia parimad lihapirukad peaksid ikka üks väärt kraam ju olema. Aga ju siis ei joppand. Oleks siis asi väärt olnud. Pirukas oli küll gluteenivaba, aga piimapulbrit oli lisatud. Mõtlesin, et pole ammu patustanud ning nädalavahetus ees, võiks ju proovida, mida need kohalikud nii väga armastavad. Teadsin, et tuleb kõhuvalune nädalavahetus aga oleks siis asi nii hästi lõppenud. Päeva lõpuks ei seisnud midagi sees, isegi vesi. Kõik tuli tagasi sama pidi ülesse. Sellist tegevust pole juba aastaid harrastanud, ei mäletanudki enam selle ebameeldivust, aga natuke parem hakkas siiski. Täna on juba teine päev ning üle kümne sammu küll kuhugile ei taha astuda, jalad lööb nõrgaks ning külm higi katab kogu keha. Aga õnneks leidsin miskit, mis leevendab. :D nii kaua kui söön jäätist, tunnen end hästi ning see on niikuinii ainuke asi koos mangodega, mis alla läheb. Loodan, et homseks olen taas korras, sest viimased päevad enne jõule saab veel tööl käia. 

Neljapäeval läheme aga taas üle pika aja uuele seiklusele (mitte nii suurele muidugi kui Austraaliasse tulek või kolimine aga siiski). Me lähme sukelduma ning koralle vaatama. Ühesõnaga sõidame linna nimega Cairns. Kõik kiidavad sealset loodust niiet lähme viskame ka pilgu peale. Ainuke asi, et see asub 2000 km kaugusel niiet kohale jõudmiseks tuleb kaks pikka päeva autoga sõita. Aga usun, et asi seda väärt. Kindlasti teeme palju pilte ;). 

Eelmisel nädalal oli Kaspari sünnipäev. Kaspar tänab meelespidajaid :). Tegime talle täitsa ise napoleonikooki keedukreemiga. Ise ma proovida ei saanud, aga teistele maitses. Kutsusime ka äsja Eestist saabunud sõbrad külla (Kaarel ja Karoline). Kartulisalatit tegime ka. Tore istumine oli. Päeval käisime ka pitsat söömas (õigemini Kaspar sõi ning mina nautisin lõhnu). Selles mõttes oli see teistsugune, et pitsa ääred on kaetud natšodega, ehk siis sellised mõnusad krõmpsuvad. Lõhn oli hea ja maitse pidavat ka okei olema. Kingituseks sai Kaspar aga endale Lenovo läpaka. IKEAs käisime ka ning ostsime peolauale karbi korralikke piparkooke. IKEAS on siin väike Rootsi toidu osakond ning leidsime sealt ka korraliku mustikamoosi. See sai muidugi pannkookidega kohe otsa, aga viis korraks koduse laua taha küll :). Samuti leidisme sealt ka huvitava toote nagu pärnaõiesiirup :D ja isegi päris maitsev on teine.

Jõulukingiks sel aastal aga mõtlesime teha ühise kingi. Ostsime endale lauamängu Cashflow. Meie oleme igatahes rahul. Varsti mängime ka majanaabritega, aga usun, et nendele see vist nii palju huvi ei paku. 

Kaspar käib ikka kahel tööl. Enamasti töötab ikka minuga telgifirmas, aga kui sealt tal vabad päevad, siis käivad nad Kaarliga ehitusel. Kaspari arvates on see maru igav töö, aga no ajutiselt võib ju seda teha küll. Aga nüüd kus vahest ei ole Kasparit ning ka paljud teised mehed on töölt ära läinud, siis mind võetakse rohkem kaasa telke ehitama. Eelmine nädal käisingi küll koos Kaspariga, aga ikkagi, suurt suurt telki ehitamas. :)

Jõulud on tulemas ning ega hoolimata palavast ilmast nad meistki kaarega mööda lähe. Õhtuti näeb ikka päris võimsaid tuledega kaunistatud maju ning poed on kingipaanikas inimesi täis. Tänagi käisime jala poes, sest teadsime, et autole parkimiskohta on küll väga raske leida. Ka üks meie majanaabritest lendas eile jõuludeks koju Itaaliasse. Minu rõõm oli vist pea sama suur kui temal, sest kujutasin ette, et kui tore oleks endalgi reisi kodumaale alustada. 

Aga ilm on küll rõvedalt niiske ja palav ja lämbe. Õnneks viimased kolm ööd on olnud jahedamad ning on isegi täitsa talutav minna keset päeva õue jalutama. Täitse eestimaine suvi on olnud. Aga see ainult korraks. Õnneks on meil basseinid ning oleme teinud traditsiooni peale igat tööpäeva kohe ujuma minna. Mõnusalt jahutav on :).

Aga muidu on meil ikkagi siin igasugu ilma. Iga nädal on tugevad äiksetormid. Rahet on ka kahe nädala jooksul kaks korda sadanud. Ei julgegi autot välja jätta, sest rahe peksab ju täitsa auguliseks. Õnneks esimese rahepilvega auto pihta ei saanud. Autod, mis said on kõik rikutud. Teine rahe ei olnud õnneks nii suur, aga seisime küll akna taga ning lootsime parimat nii meie Kaspariga kui meie majanaabrid, kelle auto samuti õue on pargitud. Puu alla ka ju ei julge parkida, äkki kukub puu ümber. Telgid, mida pildil nägite, ongi ehitatud oksjonitarvis, kus on meeletult autosid, nii uusi kui vanu aga kõik tormi poolt kahjustatud. Ja äike siin on täiesti teistsugune. Siin lööb ta ikka pea iga sekundi tagand ning vihmahood on ka ikka mitte oavarrest vaid otse tuletõrjemasina torust. :D

Käisime kõik koos väljas söömas. Valisime Brasiilia restorani kuna seal sai palju liha. Et jaole saada, tuleb broneerida koht ning siis on kaks tundi aega seal olla. Selle kahe tunni jooksul on sul võimalus end lihast lõhki süüa. 

Teenindajad käivad laudade juures ning pakuvad erinevaid lihasid otse varrastelt. Muidugi on kõrvalraod ka, aga liha on põhiline. Õnneks sain ka mina seal korraikult süüa. Minu elu tehti isegi nii mugavaks, et anti spikker ning säästeti mind igakordsest vaevast küsida, kas ikka on laktoosi ja gluteenivaba.