Lipmeistrid maailma kuklapoolel: Lambakari....

Kirjutan arvatavasti väga seosetult ja tükeldatuna, aga väsimus on suur, et paremini kirjutada. Samas aga tahaks teiega meie elamusi jagada. Niiet teadke, et tekst on hüplik.

Täna on lammastega tegelemise kolmas päev. Kokku oleme andnud nüüdseks 1045 lambale ussirohtu (ühekaupa). 40 lammast on veel jäänud ning üle saja on arvatavasti hukka saanud. Päevad on meil siin olnud päris pikad- nii 14 ja 15 tundi. Õnneks suutsime enamuse karjast päästa.

Eile tuli meil korraga liigutada 700 pead ühelt karjamaalt teisele, mis oli päris vinge. Põhimõtteliselt ainult kõnni ja karju. Vahest tuli joosta ka niiet selles mõttes on mu hommikused jooksmised kasu toonud. Üldse on olnud päevad kiired ja huvitavad. Meie oleme rahul. Aga ringi käime küll kõik nagu vanad inimesed - oigame ja longime. Minu jalad on küll nii sinikaid täis, et magades peab ettevaatlik olema kuhu vastu lähen ning sokke jalga pannes tuleb ka ikka väga aeglaselt kummi lahti lasta, sest sinikavaba kohta lihtsalt pole. Meil kõigil on vist siin sama lugu.

Krossikaga olen ka veel saanud sõita. Hetkel rohkem ei taha. Sõitsime liiga hilja teise karjamaa otsa ning tagasi tulles läks juba päris pimedaks. Mul oli ikka selline jonnimise tuju peal, et ei taha enam edasi sõita ja kõik. Aga päraurust muud moodi ära ei saa ning nii ma siis jonnisingi ainult endale. Rajad on lihtsalt nii liivased ja see liiv on hullem kui lumi. Juba valges kukkusin mitmeid kordi. Lihtsalt kukkumisega harjusin juba täitsa ära. Ainuke aeg kui vajasin abi oli motika tõstmine. Liiga raske minu jaoks. Ja see öine sõit oli ikka ekstreemne. Öine tuledeta offroad tsiklitel....Tulesid ei ole peale paari taskulambi. Nii siis Kaspar sõitiski ees tulega ja mina ilma üritades tema rada jälgida. See aga tähendas ebapiisavat pikivahet. Lisaks liivale on mõnel rajal ka veetorud, kust üle saada on väga keeruline ilma kukkumiseta kui nippi käes pole. Ja nii oligi... Kaspar sõitis ees ja lendas. Minul oli juba eelmisest kukkumisest nipp selge ja mina sain üle. See aga tähendas Kasparile otsa sõitmist. Ehmatus oli suur. Kõik käis aegluubis. Sõitsin Kaspari motikast üle ning kukkusin ümber õnneks temast teisele poole ja lendasin meetreid edasi. Valus oli aga hirm oli suurem. Kaspar ju tsikli all kinni. Poisid siis jooksid appi ja aitasid ta välja. Õnneks jäime mõlemad terveks. Nüüd on see ainult lugu mida meenutada, aga see oleks võinud lõppeda halvemini. Isegi tagasi mõeldes tuleb nutt kurku. Nii jube oli ikka. Kaspari sõnul olid minu sõnad ülelennul talle: anna andeks kallis... mina ei mäleta neid, aga tema pärast muretsesin tõesti rohkem kui enda. Igatahes lõpp hea kõik hea.

Tegelikult juhtub meil siin iga päev miskit põnevat, aga suuremad sündmused varjutavad ära. Aga õpime me siin ikka meeletult.

Eile nt leidsime väikese armsa talle. Naabri oma aga meie karjas. Nii ma siis hoidsin teda enda süles koju sõidul 40 km koju auto esiistmel. Nii nunnu oli ta. Kahjuks pilti ei teinud.

Perenaine kiitis mind eile väga ning nimetas masinaks. Ütles, et on rõõmuga mulle soovitajaks aga vaevalt, et Eestist keegi siia helistab. Aga järgmiseks aastaks abiks ikka Austraalias. Igatahes on ta mu üle väga rõõmus.

Samuti helistas mulle ungari tädi, kellega koristasin, et tunnevad must puudust, et tegin nii head ööd ikka ja et nad väga ootavad meid tagasi.

Kui võrrelda ajaga, mil me alles Austraaliasse saabusime ja ma kurtsin, et ei oska ikka midagi ja resümeesse ei ole midagi kirjutada, siis nüüd vaikselt koguneb asju. :) Hetkel istun jälle värava valves ning kirjutan telefoniga ja üks liblikas istub mu sõrmel. Oleksin sattunud nagu kuskile raamatusse. Elu nagu filmis.... :)

Levi siin muidugi ei ole. Ainult raadiotega saab rääkida niiet jutt jõuab teieni natuke hiljem.

Naaber laenas meile karjakoera paariks päevaks. Alguses ei kuulanud ta meil kellegi sõna. Nüüd olen taga nii sõbraks saanud, et minu oma kuulab. Lõpuks saan ka koera nunnutada. Tegelikult ta väga palju hellust ei saa niiet saab nüüd doosi kogu eluks minu käest kätte. Tema nimi on Bonnie.

Kui toiduga ma siin enam ei eksperimenteeri siis päris käega pole ma tervisele löönud. Kasparil sai otsa higipulk. Mul olid aga olemas kõik koostisained, et ise teha. Tegin. Katsetasime ja isegi töötab suurepäraselt. Kasutasin söögisoodat, tärklist ning kookosõli. Siin palavuses ja raske tööga töötas vähemalt viis tundi. Higistamist ära ei võta aga higi lõhna küll ning jääb mahe kookosene lõhn, samas niisutab kaenlaaluseid. Mõnus.

Kui lammastega ühele poole saame, ootab meid kaks vaba päeva... jeeeeee...... siis saame ennast natuke aega lappida ja naaseme tagasi aia juurde. Loodan väga, et see ikka valmis jõuab.

Pilte ka!!!!