Miskit ikka juhtub....

Hoolimata sellest, et elame tsivilisatsioonist kaugel juhtub meil siin ikka vahest ka miskit põnevat.

Üks päev sai meil vesi otsa. Tuulik unustati õigel majadele lammastelt ümber lülitada ning kui vesi majades otsa sai ja tuulik taha ühendati ei tulnud kraanist ikka vett. Tuult lihtalt ei olnud. Ja nii tuli meil veeta kolm päeva. Päris ekstreemne oli, sest päeval ju müttame tolmus ja koju jõudes on isegi naba auk pori täis. Päris ebamugav oli mustalt magada. Kasparile meenutas see aga sõjaväes kogetud metsalaagreid. Seal said nemad vähemalt strateegilised kohad pestud, meil siin seda luksust polnud. Nõusid kasutasime ka mitmekordselt - igal ühel üks taldrik nii soolaseks kui magusaks. Kolmanda päeva lõpus tundsin end päris räpakollina. Õhtul sõitsime siis lähimasse pensukasse pesema - 60 km. Ja saime ka korralikku süüa. Kodus selleks ajaks olid kõik potid mustad, ehk siis pidi hakkama saama kerge toiduga. Üks mees tuli siis tanklas minu juurde ja küsis, et mis ma teinud olen, kas käisin poris püherdamas (isegi nägu ju porine). Vastasin lihtsalt, et aia ehitus käsil ning paistis, et mu vastusest piisas talle. Küll oli mõnus puhtana koju tagasi sõita. Tagasi teel olid naabri lehmad taas teele tulnud. Tal on akrobaatilised lehmad, hüppavad tihti üle aia. Ise ta aga siin ei ela niiet proovisime siis lehmi tagasi üle aia hüppama saada. :)

Lisaks  akrobaatilistele lehmadele on meil hoovis ka mägikitsed. Neile meeldib väga autode otsa ronida. Ja nii juhtus ka meie autoga. Nüüd auto sõrajälgi täis ja turuväärtus langenud.

Veel ehitasime me Kaspariga kompostikasti. Minu arust tuli suurepärane. Tegelikult oli see minu projekt, aga mõistusest jäi puudu. Küll on ikka tore, et mu abikaasa selline meistrimees on. :)

Ühel hommikul viis Ben mind tööle ning aia ääres nägime taas mitmeid ruusid. Ja siis äkki jooksid meile kaks siga vastu. Ben siis hüppas kiirelt autost välja ning jooksis neid taga ajama. Paar päeva tagasi oli ta endale korraliku noa ostnud just sellisteks juhtudeks. Ei saanud kätte kahjuks. Lootis, et sead pööravad ümber ning ründavad teda, nood aga panid punuma. Suures ähmis sõitis ta aga otsa väiksele ruule. Õnneks juhtus see juba pidurdamise ajal ning ruu jäi täitsa terveks. Kaugelt ainult nägin, et nina oli verine... nii kahjul oli... ütlesin talle vaikselt vabandust. 

Sel päeval sain mina valmis oma aia ehitamise osa..... jeeee.... päevane kõndimise rekord 23 km. Üks õhtu unustati mind muidugi aia äärde. Raadio anti küll kaasa, aga olin kõigist nii kaugel, et kätte ka kedagi ei saanud. Lõpuks kui siis pimedaks läks vaadati, et aga Jutat ei olegi keegi koju toonud. See päev oli mul üks raskemaid...jalad olid päeva lõpuks täitsa läbi. Ka Kaspar lööb oma aia ehitamse rekordeid. Päevas 2 km püsti nigu niuhti.

Üks päev aia ääres olles jooksid must 5 emu mööda. Peitsin end ühe posti taha ära ja üritasin olla võimalikult liikumatu. Ja nad ei märganudki mind. :D Emud on ilusad linnud küll, aga oma suuruse kohta võiksid nad natuke arukamad olla. Muidu on nende hoiak ja käitumine nagu peata kanadel.

Nüüd aitan perenaisel (Jen'il) poste maasse traktoriga taguda. Ehk siis minu ülesandeks on raadio teel tema tagurdamist juhendada ning täpsuseks on 0,5 cm. Esimesed postid olid küll ikka aega nõudvad. Ei ole ju harjunud inglise keeles juhendama ja ei tea ka kuidas traktor käitub. Korra oli isegi ebaõnnestumise pinge tõttu nutt kurgus. Nüüd on aga asi käpas ja asi läheb kiirelt.

Viimati liitus meiega uus poiss, kes põhimõtteliselt kohe minema läheb. Ta oli eestlasega suureks sõbraks saanud ning üksteise võidu siis heitsid alati minu üle nalja. Eks ma ka vastustega võlgu ei jäänud, aga need alfaisaste mängud on ikka tüütud küll. Igatahes olen rõõmus, et ta ära läheb. Ja õnneks ei ole see minu pärast. Esiteks on ta liiga aeglane ja teiseks ähvardas ta ühel nina sisse lüüa kuna ei tahtnud tagaistmel sõita valusate põlvede tõttu. Ise on 30 aastane, aga käitumine nagu 14 aastasel. Üllatav ikka. 

Mis ma siis veel teinud olen...

Meil on üks isane lammas, kes läbi aia joosta üritades endale viga tegi. Me ikka vahest püüame ta kinni, et tema haavu ravida. Eile tegime seda taas. Haavad muutusid põletikuliseks ning vaklade oht on ka siin suur. Nii ma siis aitasin tema haavu soolveega puhastada ja lõpuks sain ka kaks korda talle süsti teha, et antibiootikume manustada.

Siis on meil üks emane lammas. Kes on peaaegu täie tervise juures. Sööb ja joob ja jätab pabulate rea maha enda järel. Aga ainuke puudus on, et ta ise ei kõnni. Ehk siis iga tunni tagant tõstame ta uude kohta. Nagu üliaeglane muruniiduk meil siin. Aga selline olukord ei saa olla pikaajaline. Nii me siis kordamööda hoiame teda püsti veerand tunniks, et äkki lõpuks võtab jalad alla. Muidu on tal ikka elu päris lill. Vesi ja toit nina ees alati ja ise ei pea midagi tegema.

Meie muruniiduk :)

Ja kõige suurem sündmus....

Ben leidis väikese ruu, kes oli ema kukrust välja kukkunud, aga ise veel hakkama ei saa. Ta on umbes 3 kuune ning kaalub alla kahe kilo. Ruud on aga emaga koos kuni 18 kuuseks saamiseni. Samuti meenutan teile, et sündides on ruud ainult põldoa suurused. Nii ma siis saingi endale nüüd hoolealuse ja lemmiklooma. Esmapilgul tundus, et äkki ma ei saa ikka tema kasvatamisega hakkama ja tuleb ikka ära anda. Aga nüüd olen asjadega päris hästi kursis. Kui täna linna lähme ja ma talle sobiva piima leian, jätan ta endale. Kui ei leia, siis annan ikka ära spetsialistide kätte. Ruud on laktoositalumatusega ning tavalist piima neile anda ei tohi. Toita tuleb neid päevas neli korda ning pärast igast söötmist tuleb neid potitada. Ise nad enda hädasid veel ei tee. Ehk siis tuleb lapikesega nende taguotsa pühkida kuni kõik välja tuleb, mis tulema peab. Kui seda ei tee, võib tulla põiepõletik ja muud asjad. Tahkeid asju ta ka veel ei söö, aga hiljem saan talle kaerahelbeid ja õunu anda. Samuti ei suuda ta ise oma kehatemperatuuri hoida. Päeval on kerge. Õues päike soojendab. (Muide pean ta nüüd alati endaga tööle kaasa võtma). Õhtuti paneme talle kuumutatud riisikoti alla. Hommiku poole, kui varsti juba ärkamise aeg, siis võtame ta endale kaissu, et teda soojas hoida. Tal peab olema oma kukkur. Kukru asendajaks on hetkel padjapüür. Kui täna selgub, et ta ikkagi jääb, siis ehitan talle rippuva õige kukru. Aa ja sugu ma veel täpselt ei tea aga nimed on siis kas Riki või Viki :). Ja ta on ikka niii armas. Ta on minuga juba täitsa ära harjunud. Öösiti kui tal külm hakkab või kõht tühjaks läheb, siis ta teeb häält. Aga õnneks mitte nagu väikese lapse nuttu vaid pigem vanamehe köha, mille peale ei pea kohe üles hüppama vaid või paar köha mööda ka lasta. Nii ma siis öösiti tõusen korra üles...pissitan...toidan ja siis taas hommikuni rahu majas. Aga muidu teevad ruud sellist nipsu häält - väga vaikset. Mul isegi õnnestus kuulda seda kui ta eile päikese kätte murule viisin. Aga ega ta väljas ei püsi, otsib kohe kukrut. Ta veel vaevu seisab ka tegelikult. Igatahes on ta veel väga väike ja nõuab pea sama palju hoolt kui väike laps. Tegeleda tohib temaga aga ainult üks inimene ning päris kaisuloomana teda kohelda ei tohi - oluline on soojus, vedelik ja rahu.

Minu kõige lemmikum ning ehtsam elamus siin mandril

Tegelikult on ruu kodus pidamine keelatud. Aga me natuke eirame seda ja kui suuremaks saab, siis tal ruumi küll hulkuda ja soovi korral võib isegi lahkuda. Paari nädala pärast on ta mul muidugi nagu sabarakk (keegi kogenu oskas ütelda).

Veel tuleb mul sünnipäev. 25 ja puha... :) Kasparilt sain juba kingi kätte. Olen sellega ülirahul. Tema lausus üle andes, et nüüd saan OMA noaga aia ääres õunu koorida (tavaliselt võtsin temalt noa ära). Aga tegelikult on see nuga päris asjalik reisikaaslane igas olukorras.

 Sünnipäeva puhul lähme veel kolmeks päevaks ka Adelaidi. See jääb meist 900 km teisele poole. :) Selle reisiga kaasneb ka üks kurb sündmus. Ben lahkub kuna varsti läheb tal lennuk koju. Aga lähemalt reisist pärast sealt naasmist.

Veel on meil Kaspariga plaanis minna ümbrust avastama motikatega. Nendega pääseb kergemini igale poole ligi ning rehve on ka kergem ogadest eemal hoida. Lähme fotojahile.

Iga laupäev käib meil külas jahimees Steve. Tema jahib metssigu. Tal on viis suurt valget koera, kes on meeletult hea kasvatusega. Peaaegu nagu sõdurid. Kasparil õnnestus kord näha Steve demonstratsiooni, kuidas ta oma koertele ühekaupa kaitsmed ümber paneb - koerad istuvad reas ja siis ühe kaupa lähevad peremehe juurde, kui kaitsmed seljas naaseb oma kahele rivis.

Igal vabal hetkel käib Kaspar ikka trumme tagumas.