Hüvasti Canberra ja Tere tulemast Brisbane 2

Oma kuuenda päeva alustasime ikka veel Nimbinis. Kui Canberrast ära tulime, siis umbes poole tee peal läks ümbrus roheliseks, taimestik lopsakaks, puud jämedateks ning õhk niiskeks. Ilm on nüüd alates neljandast päevast olnud vihmane. 40 kraadist kuumust me õnneks enam kannatama ei pea. Siin üle 30ne ei lähe. Ka kuues päev oli vihmane. Aga siiski natuke parem kui viies. Hommikul läksime taas linna kooki sööma. Küll need ikka olid head :). Kanepit pakuti meile tänaval tavapärasest rohkem aga suutsime ikka kiusatusele vastu panna. Ka kuues päev oli plaanipäraselt väga hõre ning seetõttu otsustasime siiski läbi astuda päikeseenergia edasimüüjate juurest (see on ka turistide kaartidel kirjas). Kuna meid teema huvitas, siis saime palju targemaks ning ka hindades orienteerume nüüd rohkem. Tavaturistil ei oleks seal aga eriti midgai teha. Nüüd jäi veel nägemata ainult üks koht. Mingisugune permakultuuride kasvatamine või midagi taolist. See pidavat olema näidistalu moodi, kus näidatakse kuidas asju ökoloogiliselt puhtalt ning keskkonnasäästlikult kasvatada. Kohale jõudes avastasime, et pileti hind on 7 dollarit. No tänan ei, saan emme aiamaal seda täitsa tasuta näha. :) Ja sellise viimase mõttega sõitsimegi sellest linnakesest minema. 

Natural Bridge

Järgmiseks peatuseks olin valinud Darling Harbouri. See ka rannikulinn ning googeldades leidsin ilusa majaka. See oli ka ainuke põnevam turismiobjekt mille sealt leidsin. Linn ei olnud suur, aga rahvast oli palju. Ja suurem osa neist olid noored. Ühed tulid ja teised läksid randa. Leidsime majaka hõlpsasti üles, aga pilti teile kahjuks ei teinud. Majaka külastus oli küll tasuta, aga auto parkimine 5 minuti jaoks maksis hingehinda. Nii me siis ainult sõitsime sealt läbi (see oli õnneks tasuta üllataval kombel). Järgmine peatus asus ranniku äärest 70 km kaugusel. 

Ja selleks oli Natural Bridge National Park (loodusliku silla rahvuspark). Seal asuvat üks looduslikult kujunenud sillake üle jõe. Igal pool olid sildid, et üle piirete ronimine on keelatud, kuna liigne tallamine on juba põhjustanud pöördumatut kahju taimestikule ning keskkonnale. Väga ilus koht oli. Siia plaanisime tagasi tulla ka hilja õhtul pimedal ajal. Siin pidavat elama helendavad ussid. 

Õnneks leidsime ainult 5 km kauguselt ühe mõnusa puhkekoha. Ainuke probleem oli aga, et meil oli veel seitse tundi pimeduseni aega ning ühe koha peal vihma all passida oli ka igav. 

Vaade mägedele orust

Vaade orule mägedest (piled mitte udu)

Läksime ümbrust avastama. Mitte väga kaugel oli üks teine rahvuspark Springbrook. Sinna sõitsime mäeharjal. 

Mõlemale poole autoteed vaadates oli ikka päris kõrge. Niiet vahet ei olnud kummale poole teelt välja sõitsid, ikka tegid pika langemise.  Springbrook on rahvuspark mäe otsas ning samas ka väike küla. 

Olin kindel, et sellele sai lihtsalt ringi peale teha, aga oh imet... umbes 5 kilomeetrit enne sihtkohta tuli meil tupik ette niiet pidime kõik 35 km tagasti sõitma.

meie tehtud pilt

netist: http://www.tabhauser.com/Newzealand.htm

Väljas hakkas hämaraks minema. Sõime kiiresti puhkealal õhtusöögi ning läksime helendavaid usse otsima. Eelnevalt lugesime, et välguga ei tohi pilti teha, sest muidu ussid lõpetavad helendamise vahest lausa mitmeks tunniks. Tegelikult ussid ise ei helendagi. Ja need ei ole tegelikult ussid. Need on kärbsevastsed ning nad eritavad limataolist vedelikku fluoressentsiga, et endale putukaid pimedas ligi meelitada ning neid siis hiljem süüa. Ilm oli kole ja asukoht oli väga kõrvaline. Rahvast oli ikkagi seal päris palju juba varakult. Sinna poole liikudes nägin juba kaugelt, et fotokad välkusid. Küll ma olin pahane. Mõtlesime juba tagasi minna aga siiski otsustasime igaks juhuks pilgu peale heita - õnneks. Koopasse minnes lendas meeletult nahkhiiri väga lähedalt mööda. Õnneks olid need väikesed, mitte nagu varem mainitud puuviljanahkhiired. Ja siis nägime mõnda väikest helendavat täppi. Ja siis hakkas neid tulema rohkem ja rohkem. Vaatepilt oli tõesti imeline, aga nautida seda oli raske. Ma ei taha jälle rassistina tunduda, aga pilukad on ikka väga rumalad inimesed. Esiteks on neid igal pool nii palju ning seetõttu on järjekorrad alati väga pikad. Tõesti igal pool. Teiseks lärmavad nad meeletult nagu laadal oleks. Ja kolmandaks..... no kui ei või välguga teha, siis ärge tehke. Pealegi nende seebikarbid ei jäädvustanud midagi. Ja taskulambiga valguse näitamine, et pildistada ei ole ka ju väga palju abiks, sest siis ei ole heledust näha. Üritasime kümneid kordi teile head pilti jäädvustada. Aga kuna Kaspar üritas ikka õigesti asja teha, võttis see fotokal aega päris mitu minutit, siis selle aja jooksul leidus kindlasti mitu tohmanit, kes oma lambikesi keerutasid. Aga jah.... pilt oli väga ilus. Koopa lagi oli nagu tähistaevas  ja täpikeste arv järjest suurenes. Teine pilt siis demostreerib vaadet, mida meie nägime. Tegelikult kui veel mitmeid tunde oodata, siis need pikad täpid muutuvad pikkadeks kristalseteks paelteks.

Lõpuks lõime käega ning hakkasime ära tulema. Õnneks meil taskulampi ei olnud. Õnneks selle pärast, et avastasime raja äärest helendavad seened. :D Taas üritasime neid pildi peale saada, aga jälle kõndisid asiaadid mööda ning üritasid taskulambiga osutades aru saada, mida me pildistame. Naljahambad ikka küll. Õnneks neist saime teile ühe pildi. Loodame, et on piisavalt hea. Tagasi raja algusesse jõudes nägime ka kohalikku pargivahti. Tore mees oli. Seletas põhimõtteliselt igale inimesele, et koopas ei tohi suitsetada ega valgust näidata. Saime teada ka seente helendamise põhjuse. Kui vastsed toituvad putukatest, siis seened üritavad enda levikut putukate abil suurendada. Mitmed seened olid näpuotsa suurused ning kasvasid kändudel. Nii armsad olid. Mõned leidsime ka suuremad lehtede all, aga need olid juba meie jaoks liiga kõrgel, et pildistada. Küll see kogemus oli ikka ebareaalne. :D

Meie voodi autos

Viimasel päeval ärgates sõitsime otse Brisbane'i. Tee peale jäi ka Gold Coast, kus käiakse surfamas ning on pigem suvituspiirkond. Seal olid kõrged majad ning kõik ainult suvituskortereid täis. Mõnus piirkond ookeani ääres jalutamiseks.

Nüüd oleme Brisbanes ööbimiskohas nimega Pixy Bed and Breakfast ning oleme siin teisipäevani. Loodame, et leiame siit endale tööd. Kui mitte, siis liigume linnast välja ning külastame farme. Nüüd on aga tulemas nädalavahetus ning meil on võimalus end reisist välja puhata ning natuke piirkonnaga tutvuda.