Veel natukene ja igapäevaelu on taas rööbastel

vahepeal kohtasime oma seinal ka gekot. Kogemata oli uks lahti jäänud

Tänaseks oleme Brisbenis olnud juba nädala. EI teagi, kas see on pikk aeg või lühike. Esimene majutus, millest ka pildid üles panin, oli päris hea. Vaade rõdult avanes kaugustesse ning oli mõnusaks kohaks, kus hommikust süüa ning kohvi juua. Ka teisi üürilisi ei olnud seal päris tihti niiet enamasti olime seal üksi. Ainuke asi, mis võib-olla natuke ebamugavust tekitas, olid kaamerad. Igal pool ja igas suunas. Magamistoas ja vannitoas muidugi ei olnud. Kui esimesel päeval kohe kooritud õunaga tuppa läksin, jooksis tädike üles, et meile kiirelt sõnad peale lugeda: tubadesse ei tohi toiduaineid viia. Tegelikult see täiesti arusaadav arvestades nende probleeme sipelgate ja muude elukatega, aga isegi mitte õuna?! L Aga igas teises suhtes oli väga hea majutus. Tädike oli ka väga abivalmis ja sõbralik. Sinna jäime me teisipäevani.

Brisbane'i kesklinn

Nädalavahetusel tööotsimist väga teha ei saanud, nii me siis sõitsime natuke linnas ringi ja käisime Gold Coastil ujumas. See asub Brisbani linnast 70 km kaugusel umbes ja kogu kahe linna vaheline ala on tihedalt asustatud. Läksime siis ujuma. Või ei tea, kas saigi seda ujumiseks nimetada. Lained on seal isegi tuulevaikse ilmaga üpris suured ja sügavaks läheb ikka tunduvalt kiiremini kui Võrtsjärves. Mina kaugemale kui 15 meetrit ei läinudki. Kaspar käis ära isegi võib-olla 30 meetri kaugusel. Mina oleks nii kaugel juba ära uppunud. Vesi oli ilus sinine ja meeletult soolane. Nii soolane, et kui silma läks, siis kipitas sama kõvasti kui keegi oleks sulle ämbriga higi näkku visanud. Ja no ega kurgust ka seda väga hästi eemal ei saanud hoida. Aga kui me ei ujunud, mis me seal vees siis tegime?! Üritasime ühe koha peal seista :D. Naljakas tegevus, eks?! Laine jõud on seal ikka nii tugev, et isegi kui üritad paigal püsida, siis viib laine su ikka vähemalt mõned meetrid ranna poole tagasi. Siis üritad taas oma kohale kõndida, ja selline tunne nagu võitleksid kiirevoolulise jõega. Igav seal vees igatahes küll ei hakka. Muidugi tuleb alati laine tulekul üles hüpata, et ikka vee peal püsida, muidu löövad lained üle pea. Lõpuks üritas Kaspar ujuda ka ja lasi paar korda ka laineharjal liugu. Meil oli väga lõbus. Minul oli küll väikese lapse tunne. Naersin tõesti südamest iga kord kui laine mööda läks. Hiljem näitame teile pilti ka rannast. Ei ole veel jõudnud seda jäädvustada. Sinna randa plaanime minna ka surfamist õppima, enne tuleb aga töö leida.

Esmaspäeval alustasime siis aktiivseid tööotsinguid. Hommikul käisime raamatukogus CV’sid printimas. Tegelikult on vist õigem kirjutada, et Kaspar alustas aktiivseid tööotsinguid. Mina olin pigem sekretäri rollis. Otsisin välja ettevõtted, kirjutasin kaaskirja ning olin niisama moraalseks toeks. Siin sai minu ego ikka tõsise laksu. Äpu tunne tuleb peale. Mitte midagi ei oska teha. Värvida ei oska. Samuti ei oska ehitada, torutööd, profesionaalselt koristada, reka ega tõstukilube ei ole, juukseid ei lõika, küüsi ei paigalda, riideid ei õmble, ettekandjana pole kogemust jne jne jne. Sain aru, et mul ei ole mitte mingisuguseid oskusi, mida saaksin müüa. Ja seda on siis teinud minu ülikooliharidus. Sellega ei ole siin midagi teha. Siit järeldus: Eestisse jõudes üritan omandada ka mõne pärisoskuse.

Esimene telgifirma, kus tööd lihtsalt ei olnud

Aga nüüd Kaspari juurde tagasi. Käisime siis läbi kõik suuremad telke paigaldavad ettevõtted ning selgus, et hetkel on täielik hooaja mõõn ja kellelgi tööd ei ole. Lubati aga kontakt alles jätta ning kui hooaeg algab, võetakse ühendust. See peaks juhtuma lihavõtete paiku. Ühe suurema ettevõtte ülemus aitas meid aga asjaga natuke edasi. Tal endal küll tööd ei olnud pakkuda, aga kuna Kasparil on tõesti selles valdkonnas muljet avaldav CV, siis andis ta tema kontakti edasi ühele tööagentuurile. Nemad võtsid Kaspariga kiirelt ühendust ning nüüd oleme mõlemad nende andmebaasis kirjas. Taas tasub ära märkida, et Kasparil on palju igasugu kogemusi ja oskusi ning olen kindel, et varsti tuleb talle sealt ka mõni tööpakkumine. Olen tema üle tõesti uhke. Küll ta on ikka tubli olnud ja tööoskusi omandanud, mitte nagu mina. Aastaid koolipingis istunud ja mingit kasu ei ole. Usun, et mina sealt agentuurist küll mingeid tööpakkumisi ei saa, aga no mine tea, äkki joppab. Igatahes olid kõik ettevõtete esindajad Kaspari CV’d vaadates väga meeldivalt üllatunud ning igas teises olukorras oleksid ta päevapealt tööle võtnud. 

Selline olukord meid hetkel kahjuks ei aita. Leidsin Kasparile ka ühe teise tööpakkumise. Sinna saab üks noormees ja talle on tagatud ka elamine. No mis seals ikka. Elame siis taas eraldi mõnda aega, varemgi sel moel hakkama saadud. Kui oled sobiv kandidaat, helistatakse ja kutsutakse intervjuule. Helistati. Mina võtsin vastu. Tööpakkuja oli eestlane. Ei teagi, kas Kasparit taheti intervjuule kutsuda või mitte, aga arvatavasti kui selgus, et reisime koos ja oleme abielus, siis tema väljavaated ametikohale vähenesid oluliselt. Ja sellest oli vist ka vähe abi kui selgitasin, et ei ole üldse probleemi kui peame laiali minema ja tema tööle saab. Intervjuule ei kutsutud. Hoopis pakuti aga nädalavahetuseks juhutööd. Aitab kellelgi turvast 30 meetrit liigutada ja tunni palk 30 dollarit. Ei no abiks seegi ju. J Minul oli aga ikka veel täiesti nulli seis. Saatsin küll oma CV’d mõnele töökuulutusele, aga mitte mingit vastust. Ju siis ei sobinud.

Kätte hakkas jõudma teisipäev ning nüüd pidime oma mõnusast toast välja kolima. Et aga mitte päris lageda taeva alla jääda, broneerisime endale ühe teise ühika The Place To Stay („Koht, kus olla“). Mõtlesime, et hoiame raha kokku ning ööbime kuuekohalises toas. Sinna plaanisime jääda järgmise esmaspäevani. Teadsime aga, et seal meil vabalt netti kasutada ei ole ning tööotsimine muutub keerulisemaks. Läksime siis kohale ja selgus, et meil ei olegi kohta, kus magada. Anti meile siis sama odava raha eest kahekohaline tuba. No super ju! Meie olime küll rahul. Hostel nägi välja väga vana ja kulunud, aga üritasin ennast sellest mitte häirida lasta. Tulime ju siia seiklusi otsima ning see on üks osa sellest. Meie toal oli pisike kopituse lõhn juures, aga taas ei lasnud ennast sellest häirida.

Me olime dilemma ees, kas jääme linna, otsime korteri ja siis otsime ka töö või kui tööd ei leia, siis lähme linnast välja. Lõpuks otsustasime, et jääme ikka linna. Küll me midagi ikka leiame. Ega siis kolme päevaga ei olegi võimalik ju tööd leida. Ma siis hakkasin kiirelt kortereid vaatama. Lõpuks saime aru, et need meile natuke liiga kallid ning otsime siis vähemalt mõnusa toa. Teisipäeva õhtu mööduski mul telefoniga mängides. Ma kas vaatasin kuulutusi, saatsin sõnumeid või sain neid vastu. Ühele toale jõudsime ka pilgu peale heita. Tuba ise oli korralik, eraldi sissepääs ja oma vannituba. Päris luks ju. Aga muud ühised ruumid olid jubedad. Ei taha enam jubedaid ruume.

Kolmapäeval pidime kolima oma kuuekohalisse tuppa. Kõiki oma kotte sinna viies ei tahtnud ma isegi tuppa sisse astuda, rääkimata seal magamisest. Vaatasin oma järgnevatele viiele ööle seal jubedusega. Tahtsin olla nagu väike laps, kes jonnib, et ei taha. Selle asemel hingasin rahulikult sisse, ning sisendasin endale, et ei ole midagi, on ka hullemaid kohti. Päevasel ajal selles toas aga kindlasti viibida ei kavatsenud.

 Sõtsime linnast välja. 100 km kaugusel on üks linn Toowomba. Lugesin kuskil, et seal piirkonnas on puuvilla farmid. Me sinisilmselt lootsime, et sinńa sõites leiame kohe kõik üles ja anname CV’d ja meid võetakse tööle ja me ei pea sinna hostelisse minema. Seda ei juhtunud. Ei leidnud me ühtegi farmi. Mis on ju iseenesest täiesti loogiline. Linnas ei saagi neid olla ja samuti suure tee ääres ka mitte. Tagasi sõites otsustasime veel kindlamalt, et jääme ikkagi linna. Selleks päevaks suutsin kokku leppida kahe toa vaatamise. Esimene oli kolme tudengi maja. Toad olid pimedad, sees oli umbne. Seinad olid täis plakateid. Üks jäi eriti meelde: „I hate everyone“ (Ma vihkan kõiki). Ei lisanud eriti väärtust juurde. Muidu olid toredad inimesed ning tuba ise oli ka ilus. Veel kahandas meie üüri soovi tugev liiklusmüra. Rent oli nädala eest aga kõigest 180 dollarit. Ikkagi ei olnud see päris see. Siis jäi üle veel üks tuba vaadata. Sisimas lootsin väga, et leiame endale täna sobiva toa ning ei pea hostelisse naasma.

 Teise sihtkohta jõudes, oli meil veel pool tundi aega. Mõtlesime siis ringi vaadata. 800m kaugusel on ilus jooksurajaga park ja jõgi. 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel on linna suurim kaubanduskeskus ning üldse olime sattunud rikaste rajooni. Ümbrus rahulik. Kui jõudis kätte aeg tuba vaatama minna, ma juba tahtsin seal elada. Maja ise on väljast ja seest väga ilus ja puhas. Kaasüürnikud on kaks Itaalia paari. Meie lähedal on kolm basseini, mille vahel saame valida ja mille kasutamine on tasuta. Nädala üür on 220 dollarit ning see sisaldab kõiki makse. Köök on avar ja valgustatud. Kõik võimalikud köögimasinad on olemas. Nägin ära ka blenderi... jess :D. Kogu elamine on seest väga puhas ja hästi organiseeritud. Siin tunduvad elavat puhtusefriigid :D. Aga täpselt seda me ju tahtsimegi. :D Ja mis veel parem, saime sisse kolida samal õhtul. Juhuuuuuu...... Mu rõõm oli ääretu. Leppisime kõik asjad kokku ning sõitsime oma asjade ja raha järele hostelisse. See võimalus oli minu jaoks nii ulmeline, et mul oli isegi hirm, et kui tagasi jõuame, siis on ikka keegi teine toa endale saanud ning me oleme toata ja hostelita. Täitsa põhjendamatu hirm eks?! Aga see elamine siin on lihtsalt nii ulmeliselt täpselt minu vajaduste ja nõudmiste kohane, et ei oleks uneski osanud näha, et nii perfektse koha leiame. Igatahes võtsime asjad rõõmuga hostelist ära. Nad võtsid meilt küll raha lisaöö eest, aga sellest oli mul täiesti suva. See tuba seal oli tõesti rõve ning 50 dollarit, et sealt minema pääseda, oli minu jaoks väga väike hind. Pealegi hostelist tagasi saadud raha eest, mis oli järgmise nelja öö kohta, saime me siin tasutud rendi lausa 7 päeva eest.

Nüüd elamegi siin puhtas, ilusas, uues majas. Täitsa uskumatu. Ja siia tahan ma jääda kuni meie Austraalias viibimise lõpuni. Siin on kõik nii puhas, et isegi meile natuke harjumatu. Kaspar käis eile pesemas ning ütles, et see väike vesi, mis põrandale pärast koristamist jäi, tundus väga lohakas ja räpane. :D  Niiiiii mõnuuuuuus onnnn siiiiin!!!!!!!!!!!!!! Ja meil on nüüd oma garderoob eraldi ruumis. J 

Maja omanik mainis ka, et siin lähedal on kõige rohkem tehaseid arvestades teisi piirkondi linna ümbruses, kuna asume sadama lähedal. Mis on ju väga hea. Ja veel asume me ka 20 km lähemal Goald Coastile.

Nüüd ei jää muud üle kui töö leida ning elu on veel suurepärasem kui Canberras.