Hüvasti Canberra!

Hetkel istume oma uutes toolides keset ei kellegi maad ning kuulame kõrvulukustavat hiiglaslike putukate sirinat. Kaspar mängib ning mina üritan miskit kirja saada enne kui esmased emotsioonid meelest lähevad. Aga see putukate lärm on nii suur, et isegi enda mõtteid ei kuule. Pilt on siin ning äkki leian teile kuskilt hääle ka. Nendele elukatele meeldib elada puude otsas ning eriti aktiivsed on nad sooja ilmaga. Tänane õhtu ongi väga soe ning me asume kõrgete puude all. Jube kohe lausa – hulluks ajab. Selline tunne, et peaks looduses istumise ajaks kõrvatropid panema. Käsil on meil neljada päeva lõpp ning homme jõuame hipide linna. Sellest lähemalt aga edaspidi.

Aga nüüd algusesse tagasi. Ehitasime oma auto ümber, pakkisime asjad ning laupäeva hommikul kell neli asusime teele. Viimasel tööpäeval soovisid kõik meile head teed ning minu paariline isegi poetas pisara (ta ei olevat seda mitte kunagi teinud teiste sõnul). See KFC kana, mida lahkumispeona sööma pidime, oli minu arust täiega rõve. Ka Kasparile meeldis see ainult külmana järgmisel päeval. No vähemalt sai ära proovitud ning suured KFC märgid sööma ei kutsu. Ka meil oli kurb lahkuda. Aga põnev ka ikkagi. Tegime viimase tiiru ning paar kaadrit kohast, kus oleme elanud viimased kolm kuud ning talletasime need oma mällu, et ikka kindlasti ei ununeks. Imelik oli sealt lahkuda. Nii kaua juba elanud ning kõigi ja kõigega nii ära harjunud. Ja mulle üldse ei meeldi hüvasti jätta. Ma hea meelega kõnniks lihtsalt minema, nagu igal teisel päeval. Kõndisime siis käest kinni viimast korda oma depoo väravatest välja ning juba tundsime ennast kui külalised enne kodusena tunduvas ümbruses.

Majaomanikule me aga hüvasti ei ütelnudki. Pidi meid tulema ära saatma, aga eks ta eeldas, et kui lahkumine kella neljaks on kokku lepitud, siis vähemalt mõnikümment minutit hiljem asutakse teele (viimased asjatoimetused, kiirustamine ja ajapuudus). Meie sõitsime aga välja 10 minutit varem ning hüvastijätusõnad sai vahetatud sõnumite teel. Aga nii meeldiski mulle rohkem.

Kui sõitma hakkasime, oli väljas veel päris pime. Pimedas aga päris jube sõita. Kui ikka känguruu auto ette hüppab, siis on umbes samad tagajärjed nagu kitsega kokkupõrkelgi. Aga ruu on tunduvalt kiirem ja hüppad teele väga ootamatult. See tähendas, et järgmised kaks tundi päikese tõusuni pidime mõlemad silmi punnitama, et ootamatud kaugushüppajad varakult tuvastada. Nii mitmedki neist istusid teede ääres. Ka pärast päikesetõusu oli nende märkamine päris raske. Nende karvkate on täpselt rohu värvi ning tee ääres kükitades tunduvad nad kui väikesed heinapokud. Õnneks oleme siiamaani suutnud nendega kokkupõrget vältida. Ka päevaplaan on meil sätitud nende tõttu päevasesse aega. Ärkame kell kuus, sööme ning sõidame ja seikleme. Kell kaheksa õhtul peaksime tavaliselt olema juba leidnud endale ööbimiskoha ja sätime vaikselt magama. Kui sellega jääme hiljaks, siis minu jaoks on iga järgnev kilomeeter väga pingeline ning iga väiksemgi ebakorrapärasus tee ääres ohtlik objekt (muide ma ise ei ole kunagi roolis niiet minu teha jääb ainult pabistamine). Ööbime me alati nö. Puhkekohtades (rest area), mis asuvad kohe teede ääres. Paremal juhul on veega peldik, piknikulaud ja prügikastid. Halvimal juhul on ainult prügikastid. Vahest otsime järgmist kohta 100 km taga. Kui peldikuid ei ole, siis ei ole ju nii lihtne, et lähed metsa alla ja asi vask. Siin ju maod ja jälle taas vähem ohtlikud aga siiski meie jaoks hirmsad ruud. Korra tabas meid ebaõnn ning pidimegi piirduma vaid piknikulaua ja prügikastidega. Ega hommikul ei jäänudki muud üle kui metsa alla minna. Õnneks viis sügavasse metsa ka harva sõidetav autotee. Võtsin siis Kaspari kaasa (üksi ei julge ma siin sammugi kuhugi astuda) ja hakkasime astuma. No need ruud on ikka tõesti märkamatud. Kõnnid ja lambist kuuled, et keegi sinu juures liigutab ning märkad, et hiiglaslik isane hüppab minema (õnneks hüppas minema). Täna muide lõpuks lugesime ka, kuidas tuleb käituda ruuga kohtudes: kunagi ei tohi kõndida otse tema poole, kui tunned end ruu poolt ohustatuna, ei tohi end sirgu ja suureks ajada (pigem väikseks ja väetiks). Samuti ei tohi neid toita (ei tea, kes loll küll seda veel üritaks). Samuti ei tohi neile läheneda kui nad omavahel kaklevad või miskit intiimsemat teevad. Aga kui ruu ründab, siis tuleb pikali heita, end kerra ajada ning kätega pead ja kaela kaitsta. Nüüd siis teate! J

1. Päev Sinimäed

Nüüd edasi. Esimesel päeval (hommikul) oli meil plaanis läbida umbes 400 km ning jõuda 9ks Blue Mountains (Sinimäed) piirkonda. Oleme näinud seda piirkonda telekas nii turismisaadetes kui ka uudistes suurte tulekahjude ajal. Ja kuna viimane neist oli kaks kuud tagasi, siis arvasime, et nii pea veel uut ei tule ning saame turvaliselt käidud. Saime! J Veetsime seal terve päeva ning vahest sõitsime ka väga kahtlase kvaliteediga teid. Äkki lakkas töötamast ka meie kliima. Ja jube kuumus oli väljas.Vaated olid imelised. 

Ja miks sinimägedeks kutsutakse, sai meile päris kiiresti selgeks. Enda ümber vaadates oli õhk nii sinine, et kõik mäed tundusid samuti sinised. Mis me seal siis nägime!? Kolme õde ( need kaljumoodustised on sinna looduslikult tekkinud), Suurt kanjonit ja orvu kivi (Orphan Rock). Sõitsime järseimal raudteel, sõitsime kaabelautoga õhus (Scenic World ja pilet 35 dollarit nägu) ja kõndisime läbi mitmeid kilomeetreid matkaradadel kaljude all, vahel ja peal.

 Selles piirkonnas oli igal pool meeletult rahvast. Vahest pidi pool tundi järjekorras seisma. Mööda treppe turnides oleks Kaspar peaaegu väiksele maopoisile peale astunud. Oli selline pruun. Õnneks ei olnud agressiivne, aga oksaga oli päris kerge segi ajada küll.

2.      Päev Põlev mägi

Teisel päeval oli meil plaan läbida 600 km 8 tunniga. See tähendas, et meil oli paar tundi aega ka mõni peatus teha. Väikese kõrvalpõikega (80km) jäi tee peale igavesti põlev mägi. Mäe sees on põlevkivi, mis on vaikselt põlenud juba tuhandeid aastaid. Mäe tipus on näha ainult välja tulevat suitsu. Meie suitsu küll ei näinud, aga kuumusevirvendust küll. Kogu mäetipp on taimestikuta just selle kuumuse tõttu. Pinnas on valge, kollane, punane raua, väävli ja ... tõttu. 

Pea iga huviobjekt asub siin mäe otsas või orus, see tähendab, et iga päev tuleb meil mägesid vallutada. Põleva mäe otsast julge sammuga tagasi astudes oleks me pea taeva poole ühe suure suure sisaliku sugulase otsa astunud. See oli kindlasti üle kahe meetri pikk.

3.      Päev Kosed ja vihmamets

Kolmandal päeval plaanisime läbida ainult 200 km ja kindlasti mitte rohkem. Ehk siis väga palju tuli teha peatusi. Õnneks või kahjuks osutus üks minu planeeritud kolme kildistest kõndimistest pea 7 km pikkuseks matkaks keset subtroopilist vihmametsa ja taas mäest üles ja alla. Sel päeval sõitsime me Koskede teed (Waterfall Way), mis ongi kokku 192 km. Esimene kosk (Wollomombi falls) peaks olema Austraalia kõrgeim kosk ja tema kõrval veel üks. Aga kuna praegu on siin põuahooaeg, siis mõlemad olid kuival.

 Järgmiseks oli Valitud Ebor kosk. Infopunktis olev tädi oskas ütelda, et sealt leiab kindlasti vett. Ja nii oligi. Ka vaated olid seal ilusad. Sinimägedega ei anna vist enam küll ühtegi vaadet võrrelda aga siiski. Paar lauset tagasi mainitud matk toimus meil Dorrigo rahvuspargis, mis on maailmapärandi nimekirjas just seal asuvate vihmametsade tõttu. Samuti peetakse seda kõige kergemini ligipääsetavaks vihmametsaks turistidele. 

Aga seal oli üks konks. Vihmametsa sai ainult külastuskeskuse tagauksest. Mujal olid aiad ees. Piletihinda ka otseselt ei olnud, aga küsiti annetust vähemalt kaks dollarit täiskasvanu pääsu eest. :D Õnneks siin väga palju rahvast ei käinud ning enamuse ajast saime omaette metsa all uudistada. Sinna jäid tee peale ka kaks koske (üks neist Crystal Shower Falls ehk kirstalse vihma kosk ). Üks meesmodell poseeris ka ühel neist koskedest. Minu arust ei olnud ta küll modelli jaoks piisavalt vormis aga võib-olla olen lihtsalt ise liiga nõudlik.

 Päeva lõpus jõudsime Urunga linna, mis asub Austraalia idarannikul (Kõik eelmised peatused olid pigem sisemaal). Seal proovisime lõpuks ära fish and chips. Kaspar siis sõi friikaid fritüüritud kalaga ja mina sain salati hautatud halaga. Jäime rahule. Kõht täis, tuli päeva viimane objekt üle vaadata. 

Ja nendeks olid mangroovid. Jess, lõpuks nägin ära. Ka nemad olid sel korral natuke kuival aga ikkagi. Kolmanda päeva lõpuks sain nähtud vihmametsad ja mangroovid ehk siis päev õnnestus täielikult. :D Nüüd pidime hakkama ööbimiskohta otsima. Järgmine linn, Coffs Harbour, asus meist ainult 30 km kaugusel. Mina lootsin, et selle aja jooksul jääb ikka mingi puhkeala ka tee peale. Kahjuks mitte. Pidim järgmisest linnast 50 km välja sõitma ja siis ka tegema peatuse rekade puhkealal. See tähendas seda, et hommikul ärgates leidsime end suurest peldikust.

4. Päev Coffs harbour ja liblikad

Neljas päev algas tagasi linna poole sõitmisega. Millegi pärast sööb meil auto õli ära. Ehk siis esimene peatus autopood. Selle reisi jooksul on autopood meil sama tihedalt külastatav kui toidupood. Muide selle konditsioneeriga oligi nii, et mingi laager läks läbi ja kõik jupid lendasid minema konarlike teede tõttu. See tähendas, et konditsioneeri rihm kulus ja kulus iga kilomeetriga. Õnneks lõpuks otstsime uue laagri. Ja mutter, mille suurust mitte üheski poes ei olnud, oli end samuti auto alla ära peitnud ja kõik need 100 km suutnud sinna jääda. Saime kliima tagasi ja auto taas korras. Ja mis me siis Coffs Harbouris nägime!?

 Sõitsime taas mäe tippu, et vaade linnale üle tšekkida. Nägime kaugemal paar maismaaga ühendatud saart ning palju randu. Taas tegime päevaplaani infopunktist saadud voldiku abil. Valisime välja kaks randa ning ühe saare. Enne neid aga käisime ära liblikate majas. Pilet oli 18 dollarit. Liblikad olid tõesti ilusad ja mõned ikka päris suured. 

Siis läksime sööma. Jälle võtsin mina kala ja salatit. Küsisin muidugi üle, et ega salat piimatoodetega kastet ei sisalda. Vastati kindel ei. Ja kui siis roog lauda toodi, oli see valget plöga täis. Ma ikka natuke ärritusin, aga Kaspar väitis, et kui üteldi, et ei ole, siis ei ole. Söö! No eks ma siis loodan, et ei ole.

Lõpuks külastasime siis kaugelt valitud saart. Saar on võetud kaitse alla kuna linnud tulevad sinna pesitsema mingil kindlal perioodil. Kaevavad end maa alla ja sel põhjusel oli ka kogu saar nagu üles küntud. Kõik kohad auke täis. Ja ikka olid ilusad vaated. Siis hakkasime vaikselt linnast ära sõitma. Ja selle jaoks käisime toidupoes. Sealt väljudes nägin kaugelt silti kookose keefir. Vähe ei tahaks ära proovida või?! :D Aga kahjuks oli see niiöelda enneaegne reklaam. Nad alles tellisid ning peaks jõudma kohale neljapäevaks. Kahju.

Leidsin endale külmikust hoopis kookosejogurti. Kui sojajogurt on rõve jahune käkk, siis see jogurt maitses isegi Kasparile. Moosi juurde ja mm..... kui hea. Kookosemaitseline moosiga jogurt. 400 g maksis 11 dollarit. Sõin kõik korraga ära ja kus siis hakkas paha. Lugesin hiljem, et seal oli 4 portsjonit ja seda ta vist oli ka. Sõin ikka kohutavalt üle, aga hea oli ikka. Ja korra kuus võib siukest maiust endale lubada ka teinegi kord. Kaspar leidis endale aga tervisepoest pulgakommi, mis põhimõtteliselt oli meest tehtud ning sisaldas ka eriti kasulikku õietolmu. Hea komm oli ja ka mitte kallis, dollari ligi.Taas oli õhtu käes ning tuli hakata otsima magamiskohta. Selle leidsime 100 km kauguselt alles. Ja nüüd olengi kirjutamisega järjel. Järgmine peatus alternatiivlinn Nimbin.

5.  Päev Nimbin

Varahommikul hakkasime liikuma Hipide pealinna, Nimbinisse. Kuna netist lugesime, et nad ei poolda kaardimakseid, siis oli enne pärale jõudmist vaja teha peatus. Casino väikelinnas tegimegi kiire peatuse, panime rahakoti sularaha ja autokütusepaagi kütet täis. 

Sõites Nimbini poole, muutusid teeolud täielikult. Teede peale tekkisid kummalised joonistused: õhupallid ja draakonid. Need märgistasid kohti, kus olid augud ja lõhed/mõrad. Joonistused täitsid oma eesmärki suurepäraselt ning auto lõhkumist oli vähem. Ka Tallinnas võiks sellist nippi kasutada, seal need augud ju veel suuremad. Tee peal nägima ka teistsuguseid märke ja silte nagu: „Save our children – no CSG“ või „Save our water – stop CSG“ ja „Lock the Gate“. Lõpuks nägime ka meeleavalduse kogunemist. Märkide tähendusest saime aru alles hiljem. 

Nimbinisse jõudes võtsime otse suuna hosteli poole (Nimbin Rocks YHA). Kell oli küll veel varajane, aga õnneks oli check-in avatud. Üle pika aja plaanisime ööbida korralikus voodis. Selleks, et kogemus ikka korralik oleks, broneerisime neti teel pisikese kahekohalise toa, mis oli nagu telk keset loodust ning vaade avanes mägedele. Sellist ööbimist olen varem näinud ainult telekas ning see tundus päris eksootilisena. Ootasime seda väga.

 Aga tihit ei lähe asjad päris plaanipäraselt, isegi kui raha ära oled maksnud. Kohale jõudes selgus, et nendeni ei olnud meie broneering jõudnud ning meie soovitud tuba oli juba kinni. Õnneks meid välja ei visatud ning anti natuke odavam tavaline suure voodiga tuba. Aga kahju oli ikka.

 Mina olin rahul,et üldse saime. Kaspar oli küll aga väga pettunud. Aga egas midagi parata enam polnud.

 Panime siis asjad ära ning läksime hipisid kaema. Enne aga astusime läbi kohalikust infopunktist, et piirkonna kaardid saada. Tädike seletas meile ka kohalikust kivisüsi gaasi kaevandamise vastasest kampaaniast, mis vastas ka kõigile meie küsimustele varem nähtud märkide kohta. Lisaks juhendas ta meid ka lähedal asuvat koske vaatama. Täna on väga vihmane päev ning see tähendas head võimalust näha veerohket koske. Lõpuks selgus, et see oli 50 km kaugusel ning sinna ja tagasi sõit võttis meil aega 3 tundi. Ja mida ei olnud, ei olnud vett. Ühesõnaga esimene täiesti mõtetu sõit. Teel tagasi nägin aga madu. See oli rohekas must ning ulatus üle poole tee. Ehk siis täitsa päris madu ja üsna suur. Õnneks nägin teda autost. Ka kohalikule elule viskasime pilgu peale. Kõik toidud ja kohvi jms. on siin orgaanilised. Palju erinevaid kohvikuid, kunstipoode ja muid ettevõtteid. 

Ei teagi kohe, kuidas seda kohta kutsuda. Linna jaoks oli liiga väike ja küla jaoks liiga suur. Aga omanäoline miljöö ja aura on sellel kohal küll. Asulal on üks peatänav, mille äärde enamus ärisid jääb. Kõik vitriinid ja isegi katuseääred on teemakohaselt värvitud. Käisime ära kohalikus muuseumis, kunstigaleriis, kanepiesinduses (narkootilist kanepit seal ei müüdud, küll aga kõike muud võimalikku) ja mitmes poes. Samuti proovisime ära orgaanilise kohvi, toorkoogid ning natuke soolast kohalikus taimetoitlaste kohvikus nimega Capers On Cullen Cafe. Koogid olid head. 

Muu oli tavaline. Kui turistid välja arvata, siis tõesti olid suurem osa inimesi hipiliku välimusega. Väga paljud olid imepeenikesed, nägid välja pigem nälginutena. Kõik olid väga sõbralikud. Selgelt oli eristatav, kes on turist ja kes mitte. Tänavatel kohtas ka aborigeenidest joodikuid ning samuti ka avalikke/salajasi kanepimüüjaid. Ka meile pakuti. Ja igal pool oli tunda tugevat kanepi lõhna. Veel külastasime ka kohalikku küünlatehast. 

Inimesed valmistavad küünlaid ja sina võid lambist sisse astuda ja nende tööd kaeda. Piletit keegi ei küsi ning ukse ees vastu ka ei tule. Veel on Nimbinis ka bassein. See on päris suur ning selle külastus on tasuta. Kuna ilm oli vihmane, siis kauaks me sinna ei jäänud ja samuti riided pidime hoidma autos, seal ju katust ei ole. Kasparil oli olnud ettekujutus tunduvalt suuremast linnast ja tema jaoks oli see taas väike pettumus. Aga mina jäin küll väga rahule. Mõnus teistsugune kohake. Aga üle ühe päeva ei ole seal kindlasti midagi teha. Nüüd toas olles, on kuulda ühte laulvat ning kitarril mängivat neidu. Mõnus, tšill on olla.

Järgneb....