Sisse elamine Brisbane's

Head saabuvat vabariigi aastapäeva!

Ka mina lähen seda täna tähistama :). Midagi korraldatakse kohalikus Läti saalis ning lähen kaen ka. Lubati ka Eesti muusikuid. Kaspar kahjuks minuga ei ühine, tema läheb kuskile mulda viskama või miskit taolist. 

Meie päevad hakkavad siin nagu tavaliselt kell 5 hommikul. Kui kuueni magan, on juba tunne, et pool päeva raisus :). Saadan Kaspari tööle ning ise jooksen väikse tiiru. Siis koristan maja ja siis ootan, et kell saaks kaks, et süüa hakata tegema. Ja see ootamine on ikka väga vaevaline. Küll on ikka töötutel igav elu :S. Üritan ka ikka tööd leida, aga päris raske on. Panin netti kuulutuse, et otsin tööd koristajana. Muidugi nõutakse siin alati kogemusi ja soovitajaid, isegi kui maja tahad koristada kellelgi. No nii ma siis tegingi endale vajadustele vastava resümee :D. Mul on nüüd kuue aastane eramajade korisamise kogemus (soovitajaks on emme, keda kõik need aastad abistanud olen) ja samuti olen aasta koristanud ka Tartu avalikus raamatukogus, kus soovitajaks on mu õde :D. Aga perekonnanime pidin tal ära muutma, sest ei saa ju kaks soovitajat sama perekonnanimega olla. Ja õnneks on ka minul neist erinev perekonnanimi. Niiet emme ja Jaanika, kui teile helistatakse, siis teadke, et olete olnud mu ülemused. :D

Ja minu feik resümee töötas. :D Kui ma ise kuskile tööle kandideerisin, ei saanud pea ühtegi vastust, aga kui kuulutuse panin on vastukaja tunduvalt suurem. Esmaspäeval lähen koristama esimest maja. 4 magamistuba ja kaks vannituba. Küll on ikka hiiglane. Aega on selleks neli tundi. Küsiti kaua läheb ning pakkusin mingi umbes aja. Loodan, et jõuan valmis. Samuti õnneks ei pea oma koristusvahendeid kaasa võtma. Kasutan kliendi omi. On ka teisi küsijaid olnud, aga mõni maksab liiga vähe ja alla arvestuse ei taha ikka töötada. Loodan, et minu tööga jäetakse rahule ning igaks nädalaks on vähemalt neli töötundi olemas. Maja asub meie elamisest 13 km kaugusel. Jala sinna väga ei kõnni, bussiliiklusest midagi ei jaga ning autot mul ka ei ole. Niisiis ostsime mulle ratta. :D Saime ühe vana ja kulunud kaherattalise 60 dollari eest. Nüüd ei peagi hommikuti jooksmas käima, sõidan rattaga tööle ja asi korras. 

Mina ja mu ratas

Teine töö, mis silmapiiril on, on klienditeenindaja ökopoodides. Neil on siin üks kett nimega GoVita. Kirjutasin endale taas uhke kaaskirja (seal ma ei pidanud valetama, sest minu kirge toitumise teemadel teate ju kõik). Neljast vastas üks, et kiri on super ja kui koht vabaneb, võetakse ühendust. Väga loodan, et lähiajal sealt keegi siis lahkub. Meie piirkonnas on neid poode kokku kuus niiet viiest on vaja isiklikult läbi käia. Kõik asuvad aga 10 km kaugusel erinevates suundades. Loodan, et tuleval nädala jõuan nad kõik läbi käia. 

Lisaks algab sellest esmaspäevast kesklinnas tervisliku liikumise kampaania, mille raames kuni 14. aprillini on esmaspäevast reedeni üks trenn tasuta. Esmaspäeval jooga, teisipäeval zumba, kolmapäeval pilates, neljapäeval mingi vesiaeroobika ning reedel on vist rasedatevõimlemine. Viimne ei ole vist veel minu jaoks, aga teisi üritan ikka külastada. Aga et seda teha, tuleb taas 11 km läbita, et kohale jõuda. Niiet vatti hakkab ratas kindlasti palju saama ning väga loodan, et ta vastu peab. :)

Kaspar ostab orgaanilist lammast

Kui veel minu toidukirest rääkida, siis nüüd oleme juba teist pühapäeva kell kuus hommikul turule sõitnud. Ja mitte tavalisele turule, ökoturule hoopis. Kuna emme kartuleid ja porgandeid saada ei ole ja poe mürki ka ei taha, siis saab see käik meil siin vist traditsiooniks. Sa oled ju see, mida sa sööd ja mina ei taha väga geneetiliselt muundatud putukamürk olla (kuigi iseenesest sääskede vastu oleks see võib-olla abiks). Muide leidsime ka kohalikud sääsed üles. Meil on siin lähedal üks mõnus park tiigiga ja kui õhtul sinna jalutama lähed, siis ründab sind kindlasti üks sääseparv. Niiet päris sääsevaba see Austraalia ikka ei ole.

Surfers Paradise

Panen ka paar pilti, rannast, kus tavaliselt käime.

Meie elame selles beežis majaboksis

Inimesed, kellega koos elame, on täitsa toredad. Kõik on meie vanused. Ja täitsa inimlik tunne on elada inteligentsete inimeste keskel. Nendega muljetades selgus tõsiasi, et austraallased ongi räpakad (see seletab meie eelmise elukoha jubedused) ja räägivad üksteist kõvasti taga. Samuti ei meeldi neile kui keegi neist parem on. Niiet tööle minnes tuleb hoida madalat profiili, mida Kaspar iga päev harjutab. Ta lihtsalt on liiga hea nende jaoks.