Töötu päevakava

Kuu juba möödas, aga tööd pole ikka leidnud. Natuke teeb kurvaks, aga Kaspar lohutab ikka, et ei ole hullu. Üüri ja toidraha on olemas ja lennupiletid ka. Soovitud sääste me vist ikka koju ei vii, aga hea kogemuse võrra oleme rikkamad. J

Kaspar on ikka veel samas telgifirmas tööl. See vist nüüd on viimane nädal. Me ikka muidku plaanime minna surfamist õppima, aga kuna Kaspari ajagraafik päris paigas ei ole, siis ei julge endid kursusele registreerida. Kunagi aga kindlasti lähme. Seniks on mul aga veel natuke aega oma kätesse tugevust juurde saada ( ei saa aru, kuidas nad ikka nii nõrgukesed on). Alati kui sellele mõtlen, tuleb meelde paadiralli Katsiga ning see annab alati motivatsiooni hommikuti ikka paar kätekõverdust teha. J

Sel nädalavahetusel käisime ühes teises rannas (Sunshine Coast – päikese sära rannik). Pidi olema ilusam meie tavalisest sihtkohast. Kaugemal on ka 80 km võrra. Ei olnud. Pettusime väga. Kohale jõudes sõime ja võtsime suuna tagasi kodu poole. Sõime siis ikka fish and chips. Mina tellisin nagu ikka grillitud ja Kaspar sai paneeritud. Minu kala eest pidime juurde maksma 7 dollarit. See oli juba pool kogu portsjoni hinnast. Aga tulemus oli ka erinev. Kaspari kala oli maitsetu valge plöga, minu oma aga ikka korralik kala. Eks siis oli arusaadav kust tuli päevapakkumise soodsam hind (väga odav kala). Igatahes pettusime meie valitud sihtkohas. Tagasi sõites aga peatusime puuviljapoes. Arvatavasti oli see seesama puuviljapood, mille telefoninumber meil on, et kui raskeks läheb, saaksime tööle. Teisi puuviljapeatusi lihtsalt tee peale ei jäänud rohkem. Aga see oli linnast 70 km kaugusel, mis oli natuke liiga kaugel, et iga päev seal tööl käia. Aga ploomid ja ananass, mis sealt saime olid mesimagusad. Me isegi keerasime korra otsa ringi ja ostsime veel ploome lisaks. Pole elu sees nii magusaid ploome saanud, isegi ploominahk oli magus. Ja kõik need mesimagusad viljad olid eriti odava hinnaga ka veel. Kui poes on ploomi kilo 4 dollari kanti, siis seal oli 2 kilo kolme dollariga.

Kui Kaspar käib tööl, siis mida mina päev otsa teen?! Muidugi otsin ma tööd, aga siin ei ole nii palju ettevõtteid ja tööpakkumisi, et kaheksa tundi nende seas tuhnides mööda suudaks saata. Nii ma siis üritan Kasparile eriti maitsvaid roogasid valmistada. Kui raha koju ei too, siis vähemalt hellitan toiduga ja annan seal oma parima. Olen nüüdseks kokanud mitmeid endale ja ka Kasparile uusi roogasid. Kasparile üldiselt ei meeldi veiseliha ja no lammas ammugi mitte. Peaksin nüüd ennast tegelikult parandama. :D  Talle enne ei meeldinud. Andsin endast parima ning ühel korral valmistasin veiseliha hautise ja teisel korral lambaliha hautise. Mõlemad võtsid aega kolm tundi (on ju vaja päevad Kasparita kuidagi mööda saata ja õhtul rääkida, mida kõike tegin. Niisama ei tohi ju passida, südametunnistus lihtsalt ei lubaks seda.). Need tulid imehead ja said otsa isegi kiiremini kui valmisid. Muidugi võtab Kaspar ka lõunad kodust kaasa niiet nüüd kaastöölised uurivad igal lõunapausil, et mis ta ikka endale kaasa on pannud.

Põnevamatest asjadest olen veel teinud sokolaadi-vanilje toorkoogi. Mina olin tulemuses pettunud – liiga magus oli minu jaoks. Aga ülejäänud majarahvas jäi rahule. Kaspar hindas selle isegi restoranivääriliseks.

Siis eile otsime me terve kana. Muidugi oli see orgaaniline (poekana ei taha ma üldse suhu pistagi arvestades liha kvaliteeti). Esimest korda elus sain ise kana lahti lõigata. See oli vist küll päeva kõrghetk. Nii lahe oli seda teha. See on ikka nii imelihte ja kiire. Ei oleks seda üldse uskunud. Ja siis tegin ise kanapuljongi. Taas podises pott 4 tundi tulel, aga tulemus oli vaimustav. Kaspar jõi puljongit niisama ja sain positiivse vastuse. Niiet kui niisama kõlbab juua, siis peab küll hea olema. Nüüd saab vähemalt kolm korda head suppi keeta. J Lisaks ostis Kaspar endale Orgaaniliselt turult päris puhast õiget võid. Isegi pakend oli kodukootud. Kujutate siis ette värske kodukootud kanapuljong pehme chabata ja koduvõiga. Küll see võis hea olla. J Kuna kana liha tuleks ka kuidagi kasutada, siis täna on kana-riisisalat ja homme kana-makaroniroog.  Üks päev teatas Kaspar mulle, et äkki ma ei lähekski tööle, nii head toidud on, ei tahagi enam teistsugustega leppida. Nüüd võtan juba ka tellimusi. Järgmine nädal proovin teha nullist pelmeenid ilma pelmeeni aluseta ja veiselihaga. Ise olen ma nisujahust ja muudest gluteeni sisaldavatest toodetest nüüd lõplikult loobunud. Hommikused kaerahelbepudrud leiavad nüüd koha ka ainult Kaspari laual. Aga eile tuli pannkoogi isu. Tuli leida alternatiiv. Tegin tatra-ja maisijahust pannkooke. Esimest korda elus nägid need välja sellised nagu alati teha olen tahtnud, sellised paksud ümmargused padjakesed. Ja head tulid ka. J Pannkoogi probleem lahendatud. Nüüd on vaja lahendada veel hommikusöögi küsimus. Minu kallis sõber Katrin mainis mulle kunagi, et kuigi temale tatar ei meeldi, siis toortatra puder hommikuks on hea. Proovisin siis ka nüüd. Õnneks söön ma hommikuti nüüd tunduvalt vähem ja Kaspar sööb kaeru, siis tatart väga palju ei kulu. See siin ikka kallis värk. Neli dollarit on 500 grammi. Mulle peaks selleks nüüd jätkuma lausa kaheks nädalaks. Aga ma kindlasti putru ei keeda, ei saa ju nii kallist asja lihtsalt kuumaga rikkuda. Õhtuti valan vee peale ja hommikuti purustan toidupurustajaga pudruks ning lisan omale meelepäraseid lisandeid. Väga hea on. Tänan Kats!:

See hakkab mul vist muutuma varsti toidublogiks. Vabandan. Aga no millest muust ma ikka kirjutan kui tundide kaupa süüa teen. J

Eile sõitsime poodi ning märkasin kõnniteel lebavat naist. Kähku keerasime auto ringi, et äkki on kuumarabandus või miskit muud. Äkki on vaja kiirabi kutsuda ja keegi teine õigel ajal talle peale ei satu. Kohale jõudes väitis naisterahvas (aasia päritolu), et kõik on korras. Tal ei ole abi vaja. No kehitasime siis õlgu ja jätsime ta sinna kõnniteele pikutama. Samal hetkel mööda kõndiv sportlane oskas aga rääkida, et see aasialanna pikutabki seal kus juhtub. Tal on ilus kodu olemas ja kõik on korras, aga talle lihtsalt meeldib niimoodi pikutada. No ega siis midagi, eks meil kõigil on omad veidrused. Näiteks eile otsis Kaspar orgaanilise turu lähedal parkimisplatsi. Kõik oli täis pargitud. Leidis siis ühe tühimiku parkimiskeelu alas. Vaatas, et ei ole ainuke, kes seal pargib, ning jättis auto sinna. Autost välja tulles kuulis, et keegi sõimab kohutavalt ropendades. Esialgu ehamatas ära, et äkki teda sõimatakse parkimisreegilte rikkumise tõttu. Lähemalt uurides nägi aga üksikut meesterahvast laua taga istudes ja võileibu vorpides samal ajal vahele koledusi hõigates. Siis sai Kasparile asi selgeks, mees kannatab lihtsalt ühe haiguse käes ning auto võib jätta rahulikult oma kohale.

Täna on möödunud juba minu viis päeva Facebookis toimuvast väljakutsest joosta 100 järgmist hommikut. Sellised väljakutsed on lahedad võrreldes teiste taolistega nagu õlle joomine jms. Loodan, et suudan 5. Juunini vastu pidada. Ja kuna mul hetkel niikuinii muud teha pole, siis ongi hea enda päeva sisustada võimalikult mitmekesiste tegevustega.

Üks päev käisin siis ka kesklinnas selles tasuta trennis, millest eelmine kord kirjutasin. Sõitsin sinna rattaga. Enne hüppasin läbi aga ühest tervisepoest, et oma CV sinna viia. Oma ekslemistega läks mul kohale jõudmine aega neli tundi. Võite ette kujutada kui väsinud ma siis kohale jõudes olin.Vahemaa ise oli ainult 14 km, aga need mägised teed ja ilma gepsuta sõitmine on ikka aega nõudvad. Õnneks jõudsin kohale täpselt 10 minutit enne trenni. Sel päeval oli teemaks Zumba. Ma jõudsin seal olla ainult 15 minutit ning siis läksin minema. Muusika ei istunud ning jalad olid nagu makaronid. Mitte mingit rõõmu trenni tegemisest ei olnud. Õnneks tagasi koju sain autoga. Kaspar sai muga kesklinnas kokku ning võttis mu peale. Kuna kogemus oli minu jaoks nii koormav ja väsitav, siis ei ole rohkem läinud. Bussipilet maksab ka sinna üle 5 dollari. Selle raha eest saaksin juba kohalikku spordiklubisse minna. Mõtetu raiskamine. Loodan, et piisab mulle jooksmisest ja niisama rattasõidust ka.

Sel reedel oleme me abivalmid. J Neli eestlast saabuvad sel reedel Brisbanesse ning neil on vaja transporti lennujaamast Goald Coastile. Palve leidisme Facebookist ning miks mitte omasid aidata, äkki mõni oma aitab siis hiljem meid ka kui vaja on. Igatahes võtab Kaspar vajadusel ka töölt vaba päeva (kui tal reedel veel töö on) ja viskab nad ära. Aga päris tasuta ta seda ka ei tee. Meile pakuti suveniire Eestist. J Ja mis meie siis tellisime, ei tule vist kellelegi üllatuseks – must leib ja Vana Tallinn. Tahame meie itaallastest kaaselanikega Eesti kultuuri jagada. Nende alkoholikultuurist oleme juba natuke osa saanud. Nad on ise valmistanud sidruni ja apelsini viinasid. Need olid päris head. Tõesti sellised likööritaolised eriti magusad napsud. Aga neid ikka juuakse natukese kaupa, mitte nagu meil Eestis kombeks, et pits põhjani ja kohe järgmine. Nad jagasid ka retsepti, ehk proovime ka Eestis kunagi teha. Ja neil ka väike tervistav mõju sees. Sidrunikoored peavad ligunema vähemalt kuu aega. Kindlasti kandub mõni tervistav omadus ka joogi sisse. Igatahes tegevat nende pered Itaalias iga aasta endale mitmeid pudeleid varuks nagu meie umbes talvehoidiseid teeme. Siin ei olevat aga mõtet seda teha, sest piiritus on siin lihtsalt ajuvabalt kallis.

Millest ma vist teile veel kirjutanud ei ole, on vist see, et esimest korda elus joon ma päevad läbi pudelivett. Kui pudelivesi otsa saab, siis lihtsalt suren janusse kuni uue vee saan. Õnneks ostsid kaasüürilised Brita vesifiltri. Teades aga, et ega toogi vesi väga hea ei ole, siis loodan pudelivee normaalsele kvaliteedile. Maitse on vähemalt parem. Toitu ja teed valmistan aga Brita veega. Kraanivesi tundub lihtsalt liiga jube.