Jeee, mina sain Brisbane Linna Farmi praktikale :). Seal olles on mul võimalus õppida permakultuuride kasvatamist ja mis põhiline, mesilaste pidamist. Igatahes on minu ülesandeks seal suvalisel vabal hetkel kokku käia 400 tundi ning selle aja jooksul osaleda võimalikult paljudes tegevustes. Palka ei saa, aga kogemusi kui palju. Käisingi seal esimest korda reedel. Kastsime ära alles istutatud taimed ning alustasime bush revegetationiga (põhimõtteliselt tähendas see sel hetkel pargi võsastunud alade metsastamist). Kohtasin seal palju toredaid inimesi. Kindlasti annab see mulle palju juurde oma talu rajamisel ja planeerimisel. Mõni teine kord kirjutan ka mõnest asjast lähemalt (vihjeks looduslike materjalidega meisterdamine, maalimine jne).
Kasparile teatati esimest korda elus, et teda enam ei vajata. Osaliselt oli ta selle üle ka rõõmus, sest rõõm töötamisest oli olematu. Talle anti kaks viimast päeva. Ta aga helistas oma agentuuri ning sealt anti talle tööd päevapealt niiet viimase tööpäeva jättis ta lihtsalt ära. Ei läinud kohale. Sellest õnneks mingit probleemi ei tulnud ja kõik on õnnelikud. Backpackeritel on siin vahel natuke raske. Näiteks kuigi Kaspar on oma alal päris osav, siis suurema osa tema tööst moodustas lapi lükkamine laos ja ametlikult täiskohaga tööle said kõik, kes tulid peale teda, tema pidi aga töö vähesuse tõttu lahkuma. Hetkel ta ise end aga töö otsimisega ei vaeva sest agentuur on nüüd talle järgmised lähimad päevad tööd lubanud. Ja tunnupalk ka paar dollarit kõrgem.
Mina käin ka nüüd vaikselt tööl. Pea iga päev on minule tööd kolm kuni neli tundi aga no vähemalt seegi. Jätkan ikka parema töö otsimist aga mitte nii pingsalt.
Minu ülesandeks on nüüd siis koristada teiste kööke ja vannitube. Varsti olen akrobaat valmis :). Kord ronin redeleid, kord ronin kappidesse ja üldse olen imeasendites. Natuke käib see töö omapära minu hoiakute vastu kuna muidu olen igapäevaelust eemaldanud igasugused kemikaalid siis töö juures neist ei pääse. Pühapäeviti on mul nüüd kindel eraklient, kelle juures neli tundi ning 80 dollarit on garanteeritud.

Muide mainin ka inimeste päritolu kellega enamasti suhtleme. Kodus on itaalased, ülemusteks mul ungarlased, vabatahtlikest kollegideks mul naised Belgiast ja Hollandist, Kaspar suhtleb tööl rohkem kiividega (nii kutsutakse inimesi Uus-Meremaalt). Vahest natuke räägime ka kohalikega ka ikka. Aga igatahes on see rahvas siin väga kirju :).

Täna käisime kohalikku mäge avastamas (mt. Tamborine). Ei midagi erilist. Aga astusime läbi kohalikust veinikeldrist ning leidsime sealt miskit suurepärast: sokolaadi portveini. Kuigi ma ei ole alkoholiga eriti hea sõber, siis kohvi sisse või jäätisele niristaks küll. Kas kujutate ette gluteeni ja laktoosivaba mandliõunakooki kookosevanilli jäätise ning rikkaliku sokolaadise portveini kastmega.. mmmmm.... kas pole!? Ei tundugi see range dieediga elu nii õudne enam :) kunagi teen pilti ja jagan retsepti ka :).