7 aastat kooselu

Tänaseks on meil motivatsioon meeletult langenud. Kuulsime palju saab meie majakaaslane palka (50 dollarit tunnis) ning see viis tuju ikka täitsa nulli. Mina, kes ma pean 18 dollari nimel ennast lolliks pingutama, et paar tundi päevas tööd teha, siis selline suur palgavahe on ikka masendav. See oli meile nagu reaalsuskontroll. Nüüd mõtleme mida edasi teha ja kuidas edasi minna. Muidugi on erinevus ka selles, et tema on kauem olnud ning plaanib ka jääda pikemaks ajaks. Aga ikkagi tahaks isegi natukenegi rohkem siin teenida kui et ainult elamisraha. Kaspar ei käi ikka veel tööl. Öeldi, et oodaku, varsti saab, aga kaua ootama peab, see ei ole kindel. Igatahes vaatame, mis teha annab ja mõtleme sellel teemal nüüd päris pingsalt.

Lubasin panna üles pildi mandlikoogist jäätise ja veiniga. Siin see siis on. Kui keegi retsepti soovib, siis kirjutage mulle kuskile. Väga mõnus ja mahlane kook tuli ning väga pehme. Ei oleks oodanud seda. Ühtlasi tähistasime koogi söömisega ka meie seitsmenda kooseluaasta täitumist. Küll ikka aeg läheb kiirelt. Mäletan kuskilt ka sellist mõtet, et seitsmes aasta pidi kõige hullem olema. Täiesti vale jutt! :) Üks kergemaid ja parimaid aastaid üldse ;). Kui kõik need seitse aastat kuidagi kokku võtta siis minu aina korduv soov seitse aastat tagasi langevatele tähtedele olla õnnelik on täitunud sada prossu, kestnud kõik need seitse aastat ning on näha, et kestab ikka veel. Ehk siis jätan järgmised langevad tähed teile, et nad teie soovid ka täidaksid.

Lisaks koogi söömisele otsustasime lõpuks ka loomaaias ära käia. Pileti hinnaks oli 58 dollarit ning meil kulus seal lausa seitse tundi. Saime katsuda väikest alligaatorit, patsutada koaalasid ning toita kängurusid. Enam ei tundugi need viimased nii hirmsad loomad olevat. :) Jõudsime sinna juba 9 hommikul ning ruude juurde jõudsime kümne paiku. Suutsime neile enamuse nende toidust sisse sööta. Kolm tundi hiljem sealt mööda kõndides oli külastajatel ikka päris keeruline ruudele midagi sisse ajada. Kõigil olid kõhud täis ning vedelesid ükskõikselt murul.

Iibis (kõigesööja, eriti palju leiab neid parkides, kust toidujäätmeid leiab)

Lisaks nägime põnevat etendust suure soolavee alligaatoriga ning õppisime tundma tema käitumisviise. Selgus, et kui trambid tema veekogus, siis tuleb ta just selle trampimise peale kallale. Maa peal ta sind aga taga ajama ei hakka. Ta lihtsalt ei jõua järgi. Vees on aga hoopis teine lugu.

Veel nägime ka tiigrishow'd. Olin kindel, et sealt midagi erilist ei tule, aga võta näpust. Oli huvitavam kui arvasin. Selgus, et tiigrile meeldib piim sama palju kui liha :). Ning kõik trikid, mida neile õpetatakse, ei ole ainult külastajatele näitamiseks vaid aitavad ka arstlikul ülevaatusel (siis ei ole vaja narkoosi kasutada, sest piimapakike suudab tiigri piisavalt keskendununa paigal hoida ning sel viisil saab isegi rahulikult hammaste kontrolli teha). Lisaks nägime muidugi ka palju teisi Austraaliale omaseid loomi ja linde. Jäime külastusega väga rahule.

Kui mäletate veel, siis tänaseni toimuvad siin tasuta trennid. Üks päev oli Kaspar nõus minuga joogasse tulema. Mulle väga meeldis temaga koos seal olla ja oli näha, et ei ole ikka kõik harjutused temale jõukohased. Ja vist suutsin temas selle joogavastase pisiku natuke tagasi tõrjuda. Pärast jooga tundi sõime kõhu täis ning läksime Brisbane jõele laevaga sõitma. Cityhopperi laevaga sõit on täiesti tasuta ning kestab umbes tund aega. Muidugi saab ka kauem sõita. See on nagu ühistransport, millega saab üle jõe sõita. Linn oli öises pimeduses väga ilusalt särav. Kõik kõrged majad ning värvilised sillad moodustasid kokku imekenasid postkaardipilte. Teile meil aga pilte näidata ei ole kuna ei olnud lihtsalt fotokat kaasas.

Eile sattusin kogemata kokku ühe suurepärase leiuga - Kamboocha jook ehk kääritatud roheline ja must tee. Olin varem sellest joogist ning tema kasulikest omadustest palju lugenud. Olen juba pikka aega soovinud seda imejooki maitsta. Eile maheturul ringi vaadates kogemata jooksimegi leti otsa, kus seda müüdi. Pakuti erinevaid maitseid ning muidugi enne pudeli ostmist sai kõiki enne maitsta, et milline ikka kõige rohkem meeldib. Mina ostsin endale rohelise spirulinaga kamboocha pudeli. Selle maitse meenutab natuke kuiva siidrit või väikse mulliga valget veini aga ilma alkoholita. Täpselt midagi mulle ju :D. Ja miks ta veel enam mulle väga meeldib, on see, et tema joomine on sama kasulik kui jogurti või hapukapsa söömine just kasulike bakterite poolest. Jogurtit ma süüa ei või ja kapsast ka väga ei kannata niiet taas on see midagi mulle. Andsin seda mekkida ka ühele itaalasele, tema väitis samuti, et jook meenutab ühte Itaalia alkohoolset jooki ja tema jooks seda küll kuskil koosviibimisel, kus kõik õlut või veini joovad. See on täiesti maitselt nende vääriline, samal ajal aga aitab puhastada sinu maksa mürkidest ning annab juurde palju palju toredaid baktereit. Samuti lugesin ka pudeliga kaasa antud infolehelt, et kui seda juua alkohoolsete jookide vahele, siis suudad kõik oma sõbrad laua alla juua ja hommikul veel jooksma ka minna. Ehk siis on vist hea pohmaka ennetaja. 

Nii see imejook mul nüüd külmkapis seisabki ja joon teda iga päev natukene, ei raatsi kohe kõike ära juua. Järgmise turupäevani ju veel pea terve nädal aega. Aga igatahes kui kellelgi võimalus seda jooki maitsta, siis soovitan väga. Mina aga üritan leida sobiva retsepti, et kui koju jõuan, siis ikka edasi seda juua saaksin ja ikka enda valmistatud. 

Käisime ka ühe meie naabritest paariga piknikul. Nemad siis tegid kalmaari kartulisalatit meie aga riisimakrasalatit. Magustoiduks valmistasin aga porganditoormuffinid :). Päris head tulid need ikka. Kõigile maitsesid. Meie salat läks ka kõigile hästi peale. Poest makrat ostes kandis see nime "salatikaunistus" mitte makra :D.  Kalmaarisalatiga olid aga huvitavamad lood :). Esimene kalmaaritükk tuli Kaspari suust sama kiirest välja kui sisenes.  :D Talle ikka üldse ei meeldinud. Maitse olevat hea olnud aga vot tekstuur oli imelik. Eks ta minu arust oli ka natuke ebameeldiv suhu panna. Tunda suus ringi käimas neid iminappasid ning ka liha ise oli pigem kõva. Maitse oli vähemalt hea. Salatis oli ohtralt küüslauku niiet maitse oli vähemalt tuttav :). Meiega ühines ka üks nende sõber Benedicto, kes on samuti arhitekt nagu üks meie majanaabritest (Hilaria). Tema sai just kätte Austraalia kodakondsuse ning töötab nüüd insenerina. Väga toredad inimesed on nad kõik ja kõiki huvitab väga Eesti ajalugu.

Muide minu ülemused (ungarlased) plaanivad avada oma Ungari toidu takeaway. Mõlemad armastavad kokata ning ka neile maitsesid minu porgandimuffinid :).

Ingveri viljad

Nüüd käin regulaarselt ka farmis tööl. Teen seal vahest päris huvitavaid asju. Ühel õhtul sain ise istutada maguskartulitaimi. Samuti nägin ära, milline näeb välja ingveritaim ning kärpisime ka avokaadopuud. Lisaks olen nüüd kasvama pannud mitmeid puid nagu näiteks maapähklipuu (ei ole see, kust maapähkleid saab)ja veel mõned, mille nime kohe üldse ei mäleta :D. Lisaks panin seemnest kasvama ka looduslikult esineva ingveri kaks sorti. Selle viljad on minu arust väga ilusad. Taime lehti saab näiteks kasutada kala küpsetamisel (siis saab kala natuke ingveri vürtsikust), samuti kasutatakse seemneid vürtsidena ning vahest ka juuri, aga juured on väga maheda maitsega ning palju väiksemad. Lisaks kohtasin seal ka ühte asiaadist vabatahtlikku, kelle huviobjektiks on tervendav aed. Ei ole veel täpselt aru saanud, mis see on aga eks ma uurin selle kohta veel.

Lõpuks jõudsime ka kohaliku basseini ära proovida. Nüüd oleme seal regulaarsed kalad :). Päris mõnus väike ja üpris sügav veesilm on. Palm on ka basseini all. Kui koks ka kaasa võtta, siis oleks täitsa postkaardi pilt jälle. Kui ikka enda ümber ringi vaadata, siis neid postkaardipilte on ikka igal sammul ja seda mitte ainult siin Austraalias vaid ka kodus, Eestis. Proovige ka! Vaadake ühte suunda enda ümber, kujutage seda kaardil ning näete, et elategi ühes väga ilusas kohas, mis on postkaardi vääriline. Kohe tundub siis elu enda ümber palju palju ilusam ning väärt nautimist igat hetke selles kasvõi lihtsalt vaadates ühte suvalist puud, mille oksad on raagus ning lumekristallid läigivad päikese käes, samas istub üks lind ning oksa külge on jäänud ka eelmise aasta viljad. Täiesti tavaline Eesti pilt eks :). Aga siin oleks sellise pildi vaatamine midagi väga eksootilist.  :) Siit järeldus: Eestis olles mõtleme Austraaliast kui eriti eksootilise looduse ja maastikuga mandrist. Sama mõtlevad aga ka siinsed kohalikud Eestist kui mõtlevad meie külmakraadidele, lumele või valgetele öödele suvel. Siit lõigust võib vist välja lugeda, et mul on koduigatsus. :) On küll, meil mõlemal on :).

Igatsevalt tervitadest

Meie :)