Meie oleme ikka veel töötud. Kaspar osaleb sel nädalal mingisugusel kursusel, et paremini tööd saada. Vaatame, kuidas läheb. Muidugi on see kursus tasuta. See mingi agentuurisisene värk. Mina olen jälle välja jäetud. Järgmine nädal läheb Kaspar tegema endale tõstukilube. Nende hind on 450 dollarit, aga kui see aitab tööle saada, siis kindlasti teenib see end tagasi. Mina käin ikka vahest koristamas. Mõtlesin samuti koolitusele minna. Lähen õpin kuidas kohvi tehakse. Siin ilma selleta tööle ei saa. Õnneks õpetatakse seal ka kohvi kaunistamist jms. Aga ootan natuke veel enne kui selle läbin. Edasine plaan minna kuskile farmi tööle ja seal kindlasti kohvi kaunistamise oskust vaja ei lähe. Farmis peame me aga töötama 88 päeva. Selline tingimus on siis vaja täita, et saada teise aasta viisa. Jah, lugesite õigesti. Me plaanime jääda ka teiseks aastaks. Augustis tuleme aga ikka korraks koju. Jääme veel siia, sest tunneme, et pole veel näinud ja saavutanud kõike, mida tahtnud oleme. Natuke on ikka kahju ka, et kodust veel  kauem eemal oleme, aga ega teist korda elus sellist võimalust ju ei tule. Nii me siis võtamegi viimast, mis võtta annab. Muidugi olin alguses kindel, et me siia kauemaks kui aasta ei jää. Aga siit loo moraal, kunagi ei tohi väita kindlat eid.

Kasparil on nüüd vinge soeng ka :). Juuksur maksab siin 50 dollarit vist umbes niiet proovime selleta hakkama saada. Niiet arvestades asjaolu näeb ta päris hea välja. Ja lõpuks sai ta endale retseptiga päikeseprillid, mis tähendab, et nüüd näeb ta vahest isegi paremini kui mina. See on küll harjumatu. :)

Aga selleks, et siia kauemaks jääda, tuli teha veel mõned muudatused. Praegusest elukohast lahkume kahe nädala pärast. Aga auto, mis meil on (oli), oleks arvatavasti vastu pidanud heal juhul augustini. Nii me siis vahetasime autot. Saime pea 10 aastat uuema auto natuke kallima hinnaga kui esimese. Loodan, et see auto on vastupidavam ning paremas tehnilises korras. Eelmine, selgus, oli meile suht halvas seisus pähe määritud. Viisime ta lammutusse ning saime 250 dollarit. Kuna tehniline ülevaatus parandusega oleks läinud maksma üle 2000 ja ilma selleta eraisikule müüa ei tohi, siis lammutus oli ainuke võimalus.

Kööginurgast ka natukene:

Proovisin endale teha gluteenivaba leiba ja gluteenivaba õunakooki kookose vahukoorega. Mõlemate põhjaks oli mandlijahu. Õnnestusid suurepäraselt. Leivale lisaksin järgmine kord rohkem maitsetaimi.

Veel sai ära proovitud känguruu liha. Täpsem retsepti nimetus oli röstitud tüümani kõrvitsa põhjal punapeedimoosikattega pool toores känguruu. Ja tuligi välja ning oli isegi väga hea, arvestades asjaolu, et tegu on ikkagi metsloomaga ning tavaliselt tuleb sellist liha küpsetada kaua. Meie aga küpsetasime ainult 7 minutit ahjus. Kaspar krimpsutas kuni esimese kahvlitäie närimiseni terve aja nägu, et temale ikka toores liha ei istu. Aga lõpuks oli temagi meeldivalt üllatunud.

Lisaks proovisin teha ka täidetud kalmaari Vahemere moodi. Ära sõime, aga uuesti ei teeks ega sööks ning mereandide isu oli ka tükiks ajaks pühitud.

Ja veel leidsime me kohaliku vene poe. Ja vot see oli küll üks suur üllatus. Märkasime seda täitsa lambist kuskil tänaval. Nägin nime Russkij Deli ning mõtlesin, et kindlasti tuleb vaatama minna, mis vene värk seal siis on. Juba kaugelt nägin vitriinil Babuska sifkasid, mis ka Eestis müügil. Küll see äratundmisrõõm oli suur. Siis leidsime ka karumsi kohukesed. Mis siis, et mina neid ei või. Minu ostmisrõõm oli vist sama suur kui Kaspari söömisrõõm. Lisaks oli ta ammu kohukestest unistanud. Veel sai sealt pelmeene, musta leiba (üks neist maksis 36 dollart ja odavam oli ainult6, me võtsime ikka odavama). Ja majonees...... ükski kohalik majonees ei ole meie maitsele piisavalt hea, aga vot sealt sai täpselt õiget majoneesi. Lisaks müüdi seal ka sprotte ja poola komme. Päris kõike me aga kohe tühjaks siiski ei ostnud. Tegime oma esialgse valiku ning leppisime kokku, et tuleme jälle. Poe omanikud olid täitsa venelased Peterburi lähedalt. No küll ikka tekkis seal kodune tunne. :) Koduigatsus suurenes ka hetkeks. Aga ikkagi oli see taas üks super kogemata leid.

Üks meie majanaabritest töötab itaalia pitsa ja pasta tootmise ja müügiga tegelevas ettevõttes. Tema teeb ja müüb ja koostab turundusplaani. Ettevõtte omanik on samuti itaalane. Tema siis tegeleb finantsiga. Kõik toorained, kaasaarvatud jahu, tomatipasta, juust tellivad nad itaaliast ja siis valmistavad siin kohapeal. Müüvad nad oma tooteid ainult turgudel. Poest neid osta ei saa. Mis teeb nende tooted niššikaubaks.

Otsustasime ka kaema minna, mis nad müüvad ja kuidas neil turul läheb. Kaspar jättis ka hommikusöögi söömata. Kohale jõudes selgus, et neil on ainult külmutatud toidud, aga Kasparile teevad erandi. Lisaks soodustusele küpsetati pitsa talle ka ära. (Muidu küpsetatakse ainult, et klientidele väike tükike proovida anda). Saime pitsa 10 dollariga ning lõhn oli imeline. Kaspari arvates oli ka maitse päris hea. Tegi natuke kadedaks küll ja pidin end ikka päris kõvasti tagasi hoidma, et mitte ühte tükki sealt haarata. Isegi nüüd sellest kirjutades hakkavad süljenäärmed tööle. :) Ka minul oli siis kõht tühi ning pidin ka endale miskit hamba alla leidma. Valik oli piiratud ning pidin leppima riisinuudlite rulliga. No pärast pitsa nuusutamist tundusid need küll väga maitsetud, aga vähemalt olin tubli ning ei andnud kiusatusele alla, see aga tähendas võitu halva enesetunde üle.

Raja laius sinna jõudes (kaugelt paistab ka saare tume laik)

Kuna meil nüüd uus auto, siis muidugi oli tahtmine sellega sõitma minna. Otsustasime kohalikku rannikuäärt avastada. Pärastlõunaks jõudsime plaanimatult ühe poolsaareni, kust saab kõndida väikese liivaluitesaareni kuiva jalaga ainult mõõna ajal. Mõõna ja tõusu vahetumine on aga iga kuue tunni tagant. Muidugi polnud meil õrna aimugi mis hetkel me sinna jõudsime ja palju tõusuni veel aega jäänud oli. Aga kuna päris palju rahvast liikus veel saare poole, otsustasime, et proovime ka. Sel õhtul oli ka taevas selge ning see tähendas võimalust näha kohalikku päikese loojangut. Enne seda avastasin aga surnud korallitükke. Küll neid oli palju ja erinevaid. Surnud küll, aga ikkagi korall ju :).

 Otsustasime siis päikeseloojangut saarelt jälgida. Vahepeal kõndisid meist mööda millegiga väga mitte rahul olevad eestlased. Nad kõndisid vist samuti saarele loojangut vaatama veiniklaasid ja pudel kaasas. :) Vuhisesid meist nii kiirelt mööda, et ei jõudnud teregi ütelda. Ja siis hakkas päike loojuma. 

Küll see oli ilus. Oleksimegi sinna seda vist nautima jäänud, kuid kaugelt hakkas tunduma, et vee tase muudab raja saareni järjest kitsamaks. Kuna tõusu kiirust ei teadnud ja märjaks ei tahtnud saada, hakkasime vaikselt tagasi astuma. Samal ajal jäädvustasime aga loojangut pildile. Ja kas te teadsite, et kuivanud korall on väga terav?! Olin nii keskendunud pildistamisele, et koperdasin ühe hiiglasliku koralli otsa. Kohe lõi jalast vere välja. Aga kaldani oli veel pikk maa. Plätud jalas tähendas haavale palju liiva ja ka aeglasemat kõndimist. Selle aja peale oli osa rajast aga juba täieklikult vee all. Õnneks üle põlve vesi ei ulatunud ja jõudsime täitsa kuivalt tagasi. See õhtu lõppes küll meie jaoks ootamatult imeliselt.

Rada pärast tõusu algust