Meil on jäänud viimased päevad Brisbanes veeta ning proovime aeda teha võimalikult produktiivselt. Eile käisin ma tööl. Aga see ei olnud tavaline maja koristus vaid tuli hoopis kõne agentuurist, kus Kaspariga kirjas oleme. Sain üheks päevaks tööd telgifirmas, kuhu Kaspar kohe alguses kandideeris. Minu tööpäeva sisu oli aga väga kaugel telkidest. Nimelt pesin sadu nuge ja kahvleid ning poleerisin veiniklaase. Töö oli küll üsna üksluine aga olin sellega päris rahul. Suurem osa, kes seal iga päev tööl käivad on minuga sama agentuuri all. See andis muidugi natuke lootust, et äkki järgmine päev kutsutakse tagasi.  Teistega, kes minuga alustasid, nii läkski. Minule aga üteldu teiste juuresolekul, et mind hoopis enam ei vajata. See motiveeris küll oma päeva seal hoolikalt ja kiirelt lõpetama. Muidugi lõhkusin ma ära kaks veini klaasi, aga ma ei olnud ainus niiet taas on asi vist selles,  et ma ei ole kohalik ning kohalikud ikka eelkõige. No igatahes vähemalt sain meile natuke raha juurde teenida.
Kaspar on just praegu tõstuki lubade eksamil ning ootan teda ja hoian väga pöialt.
Reedeks kutsuti ta tööle. Kuna ta läbis ühe tasuta agentuuri poolt pakutud koolituse, siis põhimõtteliselt on ta kohustatud minema. Tööpäev kestab seitsmeni õhtul. Laupäeva varahommikuks peame jõudma aga juba farmi, kus elame järgmised kolm kuud. Teekonna pikkus on sinna 1300 km ehk 14 tundi järjest sõitu. Ehk siis meil on aega 16 tundi, et kohale jõuda. Läheb ikka päris tihedaks. Loodan väga, et jõuame.

Mis farmist on jutt ja miks nii kaugel?
Kuna meil on vaja 88päeva farmitöid ette näidata teise aasta viisa jaoks, siis hakkas meil päris kiire farmi leidmisega. Kandideerisime kümnetesse kohtadesse, aga kuna meiesuguseid siin ikka meeletult siis ei saanud jaole. Otsustasin panna suurepärase reklaamkuulutuse,  et oleme nõus töötama vabatahtlikult. Jätsime siis asja omasoodu arenema ja läksime jookasma. Esmene pakkumine saabus peaaegu kohe tasuta tööle austrifarmi. Juba olin nõus, aga kuna pakkumine tuli sõnumiga ja olime Kaspariga erinevatel jooksuradadel,  ei saanud ma asja üksi ka ära otsustada. Kiirendasin siis jooksusammu kodu poole. Jõudsin Kasparile aknast hõigata, et lähme austrifarmi kui juba tuli uus kõne ning kutsuti tasu eest lamba farmi. Muidugi lähme tasu eest. Ja see asub ikka päris kaugel tsivilisatsioonist, mis on omaette lahe. Nii me siis saimegi farmi tööle ja asukoha valik oli tehtud meie eest. Lubati siis tasuta elamist ja toitu ning 300 dollarit nädalas näkku, mis ei ole parim teenistus aga võrreldes tasuta tööga ikka super.

Üritame teid siis ikka asjade kulgemisega kursis hoida.