Keset eimiskit

Värvilist munadepüha teile kõigile!

Meil polnud selle püha saabumisest õrna aimugi, aga saime mõjutatud päris tugevalt sellegi poolest. Nimelt mõtlesime meie täna minna süüa ostma. Toit on meil siin kõik küll perenaise poolt ostetud ja tasuta, aga vot kvaliteet ja mitmekesisus on väga kesised. Minu jaoks see kui õudusunenägu. Kui varem hoidusin konservidest täielikult, siis siinne menüü koosnebki ainult konservidest. Ootasime siis pikki silmi vaba päeva, et linna minna ja endale ka midagi värskemat osta nagu õunu, pähkleid ja muud natuke tervislikumat. Vabu päevi on meil nädalas aga ainult üks, ja seegi ei ole päris kindlalt paigas. Eile teatatigi meile, et vot nüüd tuleb teil üks vaba päev. Küll ma rõõmustasin. Olin endale jube poenimekirja valmis teinud ning peas valmis mõelnud oma uue nädala lõunad. Sõitsime siis lähimasse linna nimega Cobar (nagu mainisin asub see meist 100 km kaugusel).

 Ja siis avastasimegi, et meil on täna suur reede ning kõik poed on suletud. Pettumus oli ikka päris suur. Nüüd tuleb oodata järgmist vaba päeva, mis arvatavasti saab olema alles järgmisel nädalal. Nii kaua sööme konservube ning liha. Õnneks oma viimasel poes käigul mõtles perenaine natukene ka minule ning tõi ka rohelist salatit. Keegi teine seda niikuinii ei söö. Väga maitsev see ka ei ole ning millegagi teda süüa mul ka ei ole ja nii ma siis pakingi endale alati 5 lehtke lõunaks kaasa ning hammustan nagu leiba toidu kõrvale. Olen selle üle tegelikult väga rõõmus, sest vähemalt saan midagigi värsket. Muidugi tõi ta seda salatit 6 suurt kimpu, mis tähendab, et arvatavasti pean end roheliseks sööma, aga raisku ma ka ei lase, sest see ikka päris luksus siin kui salatit saab. Meie endi poeskäik jääb aga teiseks korraks. Ja toredaid uusi toidukatsetusi te ka minult mõnda aega ei kuule :).

Aga millega me siin siis päev otsa tegeleme? 

Mina tõmban päevad läbi traati :D. Nii naljakad on vahest ikka eestikeelsed väljendid. (Naha üle kõrvade sain ka see nädal tõmmata sõna otseses mõttes, aga sellest edaspidi):D Aga jah, mina pean päevas tõmbama traati kahe kilomeetri peale, mis tähendab, et traadi pikkus on 6 kilomeetrit. Vahest tunnen ennast küll künnihobusena, kellel ader taga, vaod ainult puudu. Aga sellel ka positiivne külg. Trenni ei peagi enam tegema ja kolme kuu pärast olen siuke jõunaine, et Kats, võidame sinuga järgmine kord kindlalt selle paadiralli ära või vähemalt ei pea sa istudes minu järele ootama ;). Kaspar tegeleb ka aiaga. Mina tõmban traadid ära, siis tuleb Kaspar ning paneb ka võrgu peale. Kokku meil vaja siis teha 40 km ehk siis järgmised kuu aega on meil töö teada - mul siis iga päev 10 tundi tõmmata ja tõmmata. Aga muidu olen ma oma töös päris osavaks saanud ning traadisidumissõlmed ka päris ilusad. Traati lõikan küll veel vaevaliselt ( hüppa kasvõi terve kehaga peale, ikka need kuradima tangid ei lõika). Kaspar rallib vahest ka krossikaga ringi.

Tulevane aed ning imelised värvid päeva lõpus

Kuna vahemaad aia ääres kõndimiseks pikad, siis tema sõidab krossikaga. Rada ise on aga täitsa suurepärane selle jaoks -  piisavalt künkaid, kurve ja lahtist liiva. Mina proovisin ka maja ees natuke sõita, aga sinna liiva peale veel väga ei tiku. Jään veel ATV ja dziibi juurde.

Ja meil on siin nii palju loomi ikka ümber ringi. Vahest kui üksi kuskil aia ääres töötan, siis enne mingi masina kohale jõudmist jooksevad alati must mööda hunnik ruusid (või noh hüppavad pigem). Vahest hüppavad nad ka väga ootamatult põõsast välja. Kasparil üks päev täitsa vedas. Sõitis krossikaga metsavaheteed ning äkki hüppas põõsast välja üks ruu. Kaspar pääses õnnetusest poole meetri kauguselt ja ruuga väga kokku põrgata ei tahaks, siis oled ikka tükk aega haiglas oma luumurdudega. 

Muide vahest jäävad ruud ka meie aedadesse kinni. Nüüd paar päeva tagasi juhtuski, et ruu oli end jalgupidi traadi ümber mässinud ning jalaluu mitmest kohast murdnud. Elulooma tast saanud poleks ning otsustati piinad kiirelt lõpetada. Igatahes omandasin ka nülgimise oskused. Eesti metsloomade liha on aga kordades ja kordades parem. Las need ruud olla ikka pigem silmailuks vaadata.

Heili tellis meilt ka lemmiklooma pildid. Siin need siis on. Koer vihkab mind ikka veel, isegi liha ei võta mu käest. Ei teagi miks, pole talle midagi halba teinud aga ju siis meeldivad mehed rohkem. Kurb on küll, ma nii tahtsin talle igasugu trikke õpetada. Aga eks ma siis lepin kassiga, keda keegi ei armasta, aga kes väga inimeste lähedust otsib. :) Kassist pilti ei ole kuna ei leidnud teda üles. Aga ta siuke valge hallitriibuline ja nime ei mäleta.

Harold - orb, keda toidetakse pudelist

Metsik kits, kes laseb end sügada

Scruffy-koer, kes mind üldse ei salli :(

Eile tulid poisid koju ning äkki hakkas kiirustamine pihta. Selgus, et naabril olid lehmad teele pääsenud ning üks oli ka rekalt laksu saanud ning hinge heitnud. Kähku pandi ATV ja krossikas treilerile ning mingi keset ööd lehmasid tagasi aedikusse ajama. Lehm, kes auto alla jäi oli ka veel tiine niiet talunikule kahekordne kaotus ja ikka kurb ka. Poisid pidid siis kiirelt lehma teelt ära tõmbama, mis oli päris raske ja põõsa alla peitma. See kõik toimus aga pimedas niiet meist väga suurt abi ei olnud, pole ju varem karja ajanud ja seda enam veel pimedas. Nii me siis jäimegi lihtsalt koju ootama.

Kodus on meil siin päris mitmed reeglid ning ülesanded on kõigi vahel ära jagatud. Aga järgime neid vist ainult meie. Nõusid keegi enda järel ei pese, see vaeseke, kelle nimi on selleks päevaks üles märgitud, peab siis kõigi nõud ära pesema (reegel on tegelikult, et kõik pesevad oma  nõud ise ja mõned üksikud peseb siis see üks). Mina olen terve see nädal purke ja konserve pesnud ning sorteerinud. Kaspar peab see nädal küürima pliiti ja ahju ning samuti kontrollima külmkapi sisu. Teiste teha jääb siis lemmikloomade toitmine ja vannitoa korrashoid. Viimast pole aga väga ammu vist tehtud. Selline karvatuust äravoolus, et issand jumal. Ja nagu ma vist juba mainisin, on siin kõik punane. Pärast tööpäeva on ikka mõnus pesus käia ja näha kuidas tumepunane vesi sust maha jookseb :D. Igatahes poisid korda ei hoia ja jälle taas pean kannatama räpast kööki. Vetsuga on selline lugu, et kui pissil käiakse, siis vett ei tõmmata. See on vee kokkuhoiu pärast. Kuna vihma pole eriti sadanud ning meie veevarud väga väikesed, siis tuleb vee kulu hoida minimaalsena. Joogivee tünnid on meil ka otsas. Homme on taas tööpäev, aga vett naabri juurest toodud pole. Ei teagi, mis homse joogiveega saab.

Unustasin veel kirjutada, et selle suure kõndimise peale on mul talla all villid. Nii mõnus :D.

Meie farmi nimi on muide Lilyvale, mis on minu arust väga ilus nimi.

Edaspidi on meie päevad siin arvatavasti üksluised. Aga kui miskit juhtub, siis kindlasti kirjutan. Üksluine on ka tee linna. Päris sirge teine:D ja vähemalt 30 km pikk. Nii kaugele kui silm ulatub. Ja politseid ka üldiselt ei ole. Ja kui sul haagist järel ei ole, siis visatakse sulle käppa, sest arvatavasti oled sa siis kohalik.






Tegelikult juhtus veel miskit põnevat.... Ma sain tädiks...jeeeee.:D palju õnne mulle ja muidugi mu õele ja Kulvole ja mu vanematele, kes nüüdseks on ka vanavanemad :D.

Kuulmiseni ning olge tublid! :)