Käisime lendamas :D

Hei hei

Meie käisime lõpuks lendamas. Plaanisime ja plaanisime ning lõpuks võtsime kätte ja tegime ära. :)

Dinosaurus Kaspar :)

Meid aitas selles üks tore neiu Eestist - Anneli, kes töötab Byron Bay Happy Traveli büroos. Tänu temale saime päris hea pakkumise. Ise leidsime 275 dollarit nägu, tema sai meile aga 135 dollarit nägu. Lausa pool muidu. :) Igatahes kui me taas midagi plaanime, võtame temaga kindlasti ühendust. Kaspar on nüüd lendamisest vaimustuses. :) Mina ootasin midagi palju jubedamad. Niiet kogemus ootustele ei vastanud. Tore oli siiski nagu kotkas metsa ja mägede kohal lennata. 

Mis minu kogemust natuke varjutas oli minu ebasõbralik suhe kiikudega. Ehk siis hakkas mul seal lennates vahepeal päris paha. Eks ma tean jah, et sellistel hetkedel ei tohi ma muude asjadega tegeleda (isegi autoga sõites ei tohi näiteks telefoni uurida). Aga GoPro ei tahtnud mul väga tööle hakata, olin lihtsalt natuke oskamatu sellega. Ja lõpuks kui tööle hakkas, oli minul juba täitsa paha olla. Aga igatahes soovitame teistel ka võimaluse korral ringi lennata sel viisil. :)Lisaks leidsime sealt kandist ka ilusaid pisikesi rannaribasid, kus rahvast vähem oli. Väga mõnus päev oli kokkuvõttes. 

Pühapäeva hommikul käisin vabatahtlikuna orgaanilisel turul erinevaid rohelisi maitsetaimi müümas. Kui need letilt otsa said, läksin ja korjasin kohalikust aiast uued. :) Mulle väga meeldis. Homme lähen tutvustavale ringkäigule ning sean ennast seal ilusti internina sisse. Ei olegi tegelikult veel täpselt aru saanud, mis vahe on internil ja vabatahtlikul seal, aga igatahes on mul privileeg olla see esimene variant. Muul ajal käin aga nüüd maju koristamas. Päevad on tavaliselt ainult nelja tunnised niiet meeletult ei teeni, aga vähemalt on mingi töö olemas. Täna käisin näiteks põhimõtteliselt naabrimaja koristamas. Vahest käin ka omaette. Sain endale ühe kliendi, kelle juures hakkkan nüüd iga nädal koristamas käima. Eile oligi minu esimene kord seal, põhimõtteliselt kohe pärast turult tulekut sõin lõunat ning läksin teenisin ka natuke raha.

Kaspar käis eile silmaarsti juures. Kõiksugu teste tehti. Tema silmanägemine on natuke halvenenud ning arvati, et see on liialt kõrge kolesterooli tõttu. Eks ma siis nüüd proovin meie toidumenüüd natuke kolesterooli sõbralikumaks muuta. Samuti tellis ta endale lõpuks uued prillid. Sai kaks paari ühe hinnaga - tavalised ja päiksekad. Kokku maksid prillid 250 dollarit ning arst 75. Aga õnneks on meil kindlustus ning saame kogusummast kaetud umbes 220 dollarit. Ehk siis prillid peaaegu pool muidu.

Kuna eile oli mul päris kiire päev ja äratus kell 4 hommikul (turul pidin olema pool kuus), siis oma kohustusliku hommikujooksu pidin jätma õhtusse. Õhtuks olin küll juba päris läbi omadega, aga tahaksin ikka 100 päeva jooksu challengi sooritada suurepäraselt. Läksin jooksma. Nii mõnus kerge oli joosta kuni äkki ilmus pimedale teele lamav politseinik. Mis te arvate, kas ma koperdasin? Muidugi koperdasin. Olen juba tükk aega hommikuti joostes mõelnud, et ei tea ku valus see asfaldi peal kukkumine võib olla ja kas libiseb ka kaugele. Ei libisenud kaugele. :D Aga valus kukkumine oli sellegi poolest. Esialgu ei saanudki nagu aru. Üks naisterahvas jooksis majast välja appi, üks neiu ilmus ka veel kuskilt nurgatagant välja. Nende arvates oli kukkumine ikka päris hull. Ma tõusin püsti, korjasin telefoni üles, veensin neid, et minuga on kõik suurepärases korras ja jooksin edasi. Siis valdasid mind mõtted, et no ei olegi nii hull see asfaldilaks.Ei saa ju jooksu ära jätta, muidu jääb üks päev vahele. Aga siis kui lõpuks nurga taha olin jooksun, jõudis valu kohale. Esialgu muutus jooksmine väga ebamugavaks. No mis siis ikka, kõnnin siis paar kiiremat sammu. Igaks juhuks võtsin aga sammud kodu poole. Ja siis hakkas asi järjest hullemaks minema. Uksest sisenedes lonkasin juba päris vaevaliselt. Ja siis lõpuks ei saanud enam üldse kõndida. Isegi trepist pidin roomates üles tulema. Mitte midagi ei saanud teha ega liigutada. Olin kohutavalt ära löönud oma puusakondi ning teise jala põlve. See tähendas aga, et tuli kasutada jalga, mis oli vähem valus. Vähem valus ei olnud aga üldse vähe valus. Lõpuks aitas Kaspar mu kuidagi voodisse. Hommikul olin ju aga lubanud minna tööle maja koristama. See nüüd küll hästi ei läinud. Ja taas pidi ära jääma veel ühe hommiku jooks (see vist kurvastab mind asja juures kõige rohkem). Öösel suutsin juba ise vetsus käia, aga väga vaevaliselt möödus see retk. Hommikul lugesin minuteid, et enesetunne paremaks läheks. Siis aga võtsin ennast kokku ja läksin tööle. Õnneks hommikuks oli juba nii palju parem, et sain ise ilusti kõndida. Lonkasin küll veel natuke, aga igat sammu astudes pisarat silma ei tikkunud. Nüüd on tööl käidud ja saan taas natuke puhata. Jooksuga ei tea mis saab. Võib-olla proovin ühe ringi kuskil kõndida. Aga selline õnnetus juhtus siis minuga. Ei tasu vist ikka juurelda valede asjade üle, muidu veel juhtuvad ka! :)

Meie itaalastele tegima üks õhtu Vana Tallina šotte. Neile meeldisid need meeletult. :) Täna proovin teha gluteenivabast jahust ise pelmeene.

Õnneks hakkavad meie päevad siin järjest tegusamateks muutuma ning tuju läheb ka järjest paremaks. Kaspar on viimasel ajal ainult tujust ära natuke. Tema seletab seda koduigatsusega. Kuna elame kahekorruselises majas, siis trepid meenutavad talle väga kodu. Ehk siis kõiges on süüdi trepid. :D