Head uut! :)

No üldse ei viitsi enam blogi pidada. Võtsin end ikkagi kätte. Kindlasti on see selle aasta viimane postitus niiet head vana aasta lõppu ning vinget aastavahetust. Aga võib-olla jääb see mu viimaseks postituseks Austraaliast. Nimelt tuleme meie suure tõenäosusega koju juba jaanuari lõpus. Miks?! Siin on lihtsalt nii võimatult palav. Ja kõik meie todo listi nimekirjas olevad tegevused on enda ette linnukesed kogunud. 

Meie viimane ning üks parimad oli muidugi reis Cairnsi. Sõitsime sinna kaks päeva. Poole tee peal pidime esialgsete plaanide järgi magama autos ning varahommikul edasi sõitma. Aga oleme vist nii pirtsakaks muutunud, et ikka ei suutnud. Kuigi autos olid juba asemed tehtud, otsustasime viimasel hetkel minna tuba otsima üle tee asuvasse motelli. Saime ja olime hommikul ülitänulikud plaanide muutuste eest. Kardinat aknalt lükates avanes imeline vaade. Öösel sõites ei taibanudki et rannikut mööda sõitsime. Aknast paistis otse imeilus päikesetõus sinise vee ning mägedega. Tegi tuju kohe väga heaks. Hommikul jäi meil sõita ainult 700 km ning peatusime tee peal ka kose juures, kus interneti info järgi sai ka ujuda. Saime ujuda ning vesi oli imeliselt värskendav. Õhtul jõudsime hotelli ning seegi oli ilus ja puhas. Rõdu avanes otse tänavale ning olime mererannast 500m kaugusel. Elu oli täitsa lill. Järgmise päeva hommikul olime endale broneerinud reisi merele koos korallriifil sukeldumise ja snorgeldamisega. Ilm oli reisi ajal pilves ning kõigi sõnade järgi ei näinud me kogu ilu. Aga minule piisas. Sukeldumine minu jaoks oli ikka täielik eneseületus, mis andis elamusele selle rosina, mida ma alati taga otsin. Lisaks muidugi ka beebihai, kes tuli uudishimust meid vaatama, et mis me snorgeldame. Õnneks oli ohutu. Ja muidugi korallid olid ikka võimsad. Kalade tants nii meie kui korallide ümber oli ka vapustav.  Muidugi tegime Cairnsi ümber ka muud. Külastasime osargiigi ilusaimat randa. Vesi oli 29 kraadi. Ulme lihtsalt. Ujuda sai muidugi ainult võrguga ümbritsetud alades, sest meduuside oht on liiga suur. Linnas rannas jalutades olid ka krokodillide eest hoiatavad sildid ehk siis veele liiga lähedal ei olnud ohutu jalutada. Muidugi leidsime me veel vingemaid koskesid, kus ujuda saime ning üldse oli see imeline puhkus. Tagasi teel nägime ka nokklooma lõpuks ära ning tossavaid mägesid. 

Ja siis kui reis oli läbi, tundsime, et kõik. Mitte miski ei hoia meid enam siin kinni. Peamine põhjus sai tehtud ning nüüd võib koju minna. Hetkel kirjutangi seda sissekannet ning ootan meeletult koju minekut, sest palavus on ääretult ärritav. Ja mitte midagi ei ole ette võtta. Kell on muide juba kaheksa ning väljas kottpime aga lämbe õhk ikka seisab. Jube. Isegi uinakut ette aastavahetust ei saanud teha. 

Eile tuli meil helistada kiirabisse. Meie majanaabril oli kõrge palavik ning mingil hetkel kiskusid tal lihtsalt jäsemed krampi. Paari minuti pärast ei tundnud ta neid enam. Päris hirmutav oli. Õnneks on siin kohalikud kiirabiarstid ülikiired ning ülisõbralikud (võrreldes Eesti kiirabi elamusega on nad ikka super). Selgus lõpuks, et süsihappe sisaldus veres langes liiga madalale tasemele ning siis nii juhtubki. Pole elu sees kuulnud, aga siin pidi see tavaline olema. Palavik, kuumus, vähe vedelikku  ja kiire hingamine ning oledki liikumatu. Lahenduseks oli ainult nina kaudu hingamine ja asi korras. Otsustasin kiirabiarste tänada. Selgus, et ühe abikaasa on eestlanna Kohta-Järvelt ning nad käivad Eestis päris tihedalt. Teine aga mainis e-kodanikuks saamise mõtisklusi. Ei oodanud, et nad meie kdu teavad. Ja lahkudes ütles üks neist mulle Dosvidanje (abikaasa tal venemaalt sündinud ). Nii toredad olid aga kogemus oli väga ehmatav. See tekitas veel suurema soovi koju minna. 

Meie tähistame aastavahetust see kord eestlastega. Karoline ja Elerin on mõlemad Brisbanes (klassiõed lütseumist) ning saame nendega kokku. 

Pilte ei jõua panna kuna oleme juba toast välja astumas.

Peatse kohtumiseni!

Mina sain lõpuks esmakordselt ka omal nahal tunda korralikku toidumürgitust. Ei ole see ikka eriti mõnus tunne. Sõime Kaspariga lihapirukaid. Gluteenivabad 2013 aastal pärjatud Austraalia parimad lihapirukad peaksid ikka üks väärt kraam ju olema. Aga ju siis ei joppand. Oleks siis asi väärt olnud. Pirukas oli küll gluteenivaba, aga piimapulbrit oli lisatud. Mõtlesin, et pole ammu patustanud ning nädalavahetus ees, võiks ju proovida, mida need kohalikud nii väga armastavad. Teadsin, et tuleb kõhuvalune nädalavahetus aga oleks siis asi nii hästi lõppenud. Päeva lõpuks ei seisnud midagi sees, isegi vesi. Kõik tuli tagasi sama pidi ülesse. Sellist tegevust pole juba aastaid harrastanud, ei mäletanudki enam selle ebameeldivust, aga natuke parem hakkas siiski. Täna on juba teine päev ning üle kümne sammu küll kuhugile ei taha astuda, jalad lööb nõrgaks ning külm higi katab kogu keha. Aga õnneks leidsin miskit, mis leevendab. :D nii kaua kui söön jäätist, tunnen end hästi ning see on niikuinii ainuke asi koos mangodega, mis alla läheb. Loodan, et homseks olen taas korras, sest viimased päevad enne jõule saab veel tööl käia. 

Neljapäeval läheme aga taas üle pika aja uuele seiklusele (mitte nii suurele muidugi kui Austraaliasse tulek või kolimine aga siiski). Me lähme sukelduma ning koralle vaatama. Ühesõnaga sõidame linna nimega Cairns. Kõik kiidavad sealset loodust niiet lähme viskame ka pilgu peale. Ainuke asi, et see asub 2000 km kaugusel niiet kohale jõudmiseks tuleb kaks pikka päeva autoga sõita. Aga usun, et asi seda väärt. Kindlasti teeme palju pilte ;). 

Eelmisel nädalal oli Kaspari sünnipäev. Kaspar tänab meelespidajaid :). Tegime talle täitsa ise napoleonikooki keedukreemiga. Ise ma proovida ei saanud, aga teistele maitses. Kutsusime ka äsja Eestist saabunud sõbrad külla (Kaarel ja Karoline). Kartulisalatit tegime ka. Tore istumine oli. Päeval käisime ka pitsat söömas (õigemini Kaspar sõi ning mina nautisin lõhnu). Selles mõttes oli see teistsugune, et pitsa ääred on kaetud natšodega, ehk siis sellised mõnusad krõmpsuvad. Lõhn oli hea ja maitse pidavat ka okei olema. Kingituseks sai Kaspar aga endale Lenovo läpaka. IKEAs käisime ka ning ostsime peolauale karbi korralikke piparkooke. IKEAS on siin väike Rootsi toidu osakond ning leidsime sealt ka korraliku mustikamoosi. See sai muidugi pannkookidega kohe otsa, aga viis korraks koduse laua taha küll :). Samuti leidisme sealt ka huvitava toote nagu pärnaõiesiirup :D ja isegi päris maitsev on teine.

Jõulukingiks sel aastal aga mõtlesime teha ühise kingi. Ostsime endale lauamängu Cashflow. Meie oleme igatahes rahul. Varsti mängime ka majanaabritega, aga usun, et nendele see vist nii palju huvi ei paku. 

Kaspar käib ikka kahel tööl. Enamasti töötab ikka minuga telgifirmas, aga kui sealt tal vabad päevad, siis käivad nad Kaarliga ehitusel. Kaspari arvates on see maru igav töö, aga no ajutiselt võib ju seda teha küll. Aga nüüd kus vahest ei ole Kasparit ning ka paljud teised mehed on töölt ära läinud, siis mind võetakse rohkem kaasa telke ehitama. Eelmine nädal käisingi küll koos Kaspariga, aga ikkagi, suurt suurt telki ehitamas. :)

Jõulud on tulemas ning ega hoolimata palavast ilmast nad meistki kaarega mööda lähe. Õhtuti näeb ikka päris võimsaid tuledega kaunistatud maju ning poed on kingipaanikas inimesi täis. Tänagi käisime jala poes, sest teadsime, et autole parkimiskohta on küll väga raske leida. Ka üks meie majanaabritest lendas eile jõuludeks koju Itaaliasse. Minu rõõm oli vist pea sama suur kui temal, sest kujutasin ette, et kui tore oleks endalgi reisi kodumaale alustada. 

Aga ilm on küll rõvedalt niiske ja palav ja lämbe. Õnneks viimased kolm ööd on olnud jahedamad ning on isegi täitsa talutav minna keset päeva õue jalutama. Täitse eestimaine suvi on olnud. Aga see ainult korraks. Õnneks on meil basseinid ning oleme teinud traditsiooni peale igat tööpäeva kohe ujuma minna. Mõnusalt jahutav on :).

Aga muidu on meil ikkagi siin igasugu ilma. Iga nädal on tugevad äiksetormid. Rahet on ka kahe nädala jooksul kaks korda sadanud. Ei julgegi autot välja jätta, sest rahe peksab ju täitsa auguliseks. Õnneks esimese rahepilvega auto pihta ei saanud. Autod, mis said on kõik rikutud. Teine rahe ei olnud õnneks nii suur, aga seisime küll akna taga ning lootsime parimat nii meie Kaspariga kui meie majanaabrid, kelle auto samuti õue on pargitud. Puu alla ka ju ei julge parkida, äkki kukub puu ümber. Telgid, mida pildil nägite, ongi ehitatud oksjonitarvis, kus on meeletult autosid, nii uusi kui vanu aga kõik tormi poolt kahjustatud. Ja äike siin on täiesti teistsugune. Siin lööb ta ikka pea iga sekundi tagand ning vihmahood on ka ikka mitte oavarrest vaid otse tuletõrjemasina torust. :D

Käisime kõik koos väljas söömas. Valisime Brasiilia restorani kuna seal sai palju liha. Et jaole saada, tuleb broneerida koht ning siis on kaks tundi aega seal olla. Selle kahe tunni jooksul on sul võimalus end lihast lõhki süüa. 

Teenindajad käivad laudade juures ning pakuvad erinevaid lihasid otse varrastelt. Muidugi on kõrvalraod ka, aga liha on põhiline. Õnneks sain ka mina seal korraikult süüa. Minu elu tehti isegi nii mugavaks, et anti spikker ning säästeti mind igakordsest vaevast küsida, kas ikka on laktoosi ja gluteenivaba.

Hei Hei

Pole taas ammu kirjutanu. No rutiin on ikka nii suur. Mis me siis vahepeal teinud oleme?!  No ikka käime kalal. Mitte midagi pole kätte saanu, aga no eks see kalal käik pidigi nagu meditatsioon olema :D. Nii me seda siis võtamegi - unistamise aeg.

Mina sain lõpuks lõpetatud kursuse, mis sertifitseerib mind nüü toitumisterapeudiks või miskiks selliseks. Aga ega ma nüü kohe oma praksist avama ei hakka, sest saan isegi aru, et selleks peaks vist ikka rohkem haridust olema. Aga algus ikkagi. Ja sõprade peal saan ikka õpitut katsetada niiet kui on vabatahtlikke katsejäneseid, siis oleksin ülirõõmus teid kasutama.

Kaspar võttis ka endale kursuse. Tema õpib vaikselt investeerimist. Niiet kasutame siinset aega ikka effektiivselt.

Ühel nädalavahetusel käisime Stradbroke saarel. Ilus saar oli. Praamiga saime ka sõita. Kilpkonna nägin seal vees ulpimas. Vahest tuli vee peale õhku ahmima, siis mina muidugi rõõmustasin selle peale nagu väike plika :D.

Minu endine klassiõde Karoline tuli ka oma teise poolega Brisbanesse. Tore, kui vahest ikka eesti keelt saab rääkida. Aga samas tuli ikka koduigatsus väga peale. Ikkagi tore, et nad tulid. Nüüd ei pea alati ainult kahekesi kuskil käima vaid saab kohe seltskonnaga minna. :D

Veel teeme siin majanaabritega üksteisele vaheldumisi süüa. Itaallase tegi meile seenerisotot. Meie pakkusime singirulle ja mulgiputru. Kõigile maitses. Ja koogiks tegin Sandra Vungi trüflitorti, mille ma muidugi lõpuks enamuses ise ära sõin. Kõik oli imehea. Täna kokkavad meile tšiili neiu ja austraalia noormees. Tõotab tulla taas miskit põnevat. Vihjeks oli palju maisi ning kook on valmistatud kinoast.

Tööl käime ikka samas kohas. Enamuse ajast ikka pesen toole, aga nagu ma enale ja kõigile kordan siis iga tool viib unistusele sammu lähemale.
 Vahest saan ikka välja ka nii telke maha võtma kui ehitama. Sattus ka selline õnnelik juhus, et läksime toole peale korjama ühest koaala pargist nintg sealne mäneger viis mu kiirele tasuta tuurile.

Kunagi tahtsime ka ise sinna Kaspariga minna, aga 35 dollarit tundus liiga kallis. Aga nüü sel korral siis sellel kiirel tuuril anti mulle koala lausa sülle hoida ning näidati ka uniseid tasmaania kuradeid. Nii vinge oli :D. Ja see kollane särk on põhimõtteliselt kohustuslik riietus. Muidugi saab veel oranži ka valida, aga mulle meelib kollane :D. Kõik töömehe ja naise kannavad selliseid.

Saame ikka kõigiga hästi läbi ning elu on peaaegu lill. Palk ainult kahaneb, sest töötunnid kuivavad ka järjest kokku.

Üks päev oli Kaspar kaua tööl ning ei jätnud mulle autovõtmeid. Omaniku naine Zdrafka viis mu siis ise koju :D. Esmaspäeval tõi aga mulle kingituse (ainult mulle :D). Oli ise meisterdanud jõulukaunistusi nädalavahetusel.













Ma siis mõtlesin ka miskit head vastu teha ning küpsetasime Kaspariga kõigile muffinid.



Ja siis on meil veel üks lemmikloom ka kui teda seda moodi saab nimetada. Tema valis meid ning nüüd pea iga hommik leiame ta enda maitsetaimepottide kõrvalt plääsitamas. :)

Ilm kisub meil ka järjest kuumemaks. Kliima soojenemine annab siin tunda ning seda väidab iga kohalik. Keskmine temperatuur on tõusnud 10 kraadi võrra ning juba on meil tulnud kannatada üle 40 kraadiseid päevi.

Ja ongi selleks korraks kõik :).

Kohtumiseni!

Kõik on OK :)

Oleme juba üle terve kuu tagasi Austraalias olnud ning tegevust nii palju, et ei jõuagi kohe kirjutada. Igatahes läheb meil hetkel päris hästi.

 Oma ootamatud lennupiletid oleme saanud ära maksta ning auto on samuti korda tehtud. Mõlemad käime hetkel tööl. Kaspar sai kohe teisel päeval telgifirmasse tööle ning mõne aja pärast sebis mullegi koha. Muidugi pärast esimest päeva mulle enam tagasi ei helistatud, sest omanik arvas, et ma pole piisavalt töökas. Suu kukkus küll korra lahti, sest seda pole ma veel enda kohta varem kuulnud. Õnneks läks aga Kasparil kord vaja minu abi telkide paigaldamisel ning välitööde mäneger oli minuga nii võrd rahul, et läks omanikuga lausa raksu. Nüüd siis saingi uue võimaluse ning töötan enamasti laos ja pesen toole ning telgikatteid aga kuna ehitusel jäädi minuga nii rahule, et pea iga päev saan ka korra välitöödel käia, mis on superlahe. Olen ainuke neiu ehitusel ning kõik poisid on minuga ülirahul.  Väga toredad kolleegid on meil siin firmas. Muidugi oleme me päeva lõpuks nii väsinud, et ainult sööme ja kohe magama. Meie päevad on enamasti 10tunni pikkused. Vahest saame ka 12 töötundi kirja. Kõik tundub nüüd ilus ja tore, aga kahjuks on paari nädala pärast telgihooaeg läbi ning oleme mõlemad taas tööta. Aga küll hakkama saame.

Mina ei ole muide ikka oma viisat veel kätte saanud. Küll neil võtab see ikka aega.

Ringi ei ole me ka rohkem eriti ringi vaadanud. Käisime ainult korra botaanikaaias. See on siin ikka suur ja täitsa tasuta. 

Veel saime kokku Kärdu ja ta sõbrannaga. Nad peatusid Brisbanes ainult ühe päeva aga kohtumine oli tore. Kahju, et nad nii lühikeseks ajaks jäid. Mul olid juba suured plaanid neile valmis mõeldud, aga eks siis teine kord kui saab. 

Veel käisime me Ungari festivalil. Meie sõbrad olid oma toitlustusega seal väljas, nii mõtlesimegi, et viskame pilgu peale. 

Veel käisime me Brisbane jõel tule festivalil. Hävitajad lendasid ja sõja helikopterid keerutasid end päris lähedal. Päev lõppes meeletu ilutulestikuga. Seda me vaatasime aga telekast, sest ei jõudnud seda koha peal ära oodata.

Muidu on siin täitsa kevad. Kõik õitseb ning tuul on jahe.

Tööinimesed :D

Hei hei. Sel korral läheb meil siin see elu käima lükkamine ikka tunduvalt kiiremini. Kaspar sai tööle toredasse telgifirmasse, kus ka kaastöötajad suhtuvad susse kui inimesed. Minul oli lausa valida. Koristajatädi, kes mulle tagasi tulles tööd lubas, oma lubadust päris täita ei saanud kuna neil abiline olemas, aga see eest tegi mõne kõne ning soovitas mind kohvikusse. Täna pidi siis mul proovipäev olema ja pidin enda kiirust tõestama. Läksin kohale, olin isegi pool tundi varem kohal autos. Kui aeg kätte jõudis, kõndisin sisse ning teatasin, et ma kahjuks ei saa nendega liituda kuna sain parema töö. Küsite nüüd kindlasti, et mis mul viga oli? Kõhutunne ütles, et ei sobi lihtsalt. Aga kõhutunne ei maksa üüri eks:). Tegelikult oli mu kõhutundel lihtsalt teadmine, et saan ka paremini. Palk kohvikus oli 12aud tunnis (miinimum siin tegelikult on 16 umbes vist) ja päevas on ainult neli tundi tööd. See teeb aga kokku mitte midagi. Saaksin ainult üüri vaevu makstud. Eelmine päev olin käinud muidugi ka teisel töövestlusel. Seekordseks ametiks siis fundraiser ehk annetajate otsija tänaval (minu toetusobjektiks saaks vähi ühing). Ise tundsin, et läks hästi. Seal tunnipalk plus boonused ja tavaline tunnipalk pea kaks korda kõrgem kui kohvikus isegi kui ma ühegi inimesega ei suhtle. Jäingi lootma selle peale. Muidugi uuria Kaspar maad ka enda juures ja sealgi ei vastatus eid. Ja nüüd saingi kõne, et esmaspäevast tööle.... juhheiiii:). Kui eelmine kord olin pea kuu töötu sios sel korral läks meil alla nädala, et mõlemad tööle saaksime. Eelmine kord oli muidugi meil ka rohkem rasva kogutud, et mitte töötada.
Muide ega ka Kaspar ainult ühel proovipäeval käinud. Tema sai küll eile tööle aga tänaseks oli lubanud kolimisfirmale tööle minna. Hommikul läksime kohale ja kuna mul oli veel terve tund aega minu proovikani siis otsustasin igaks juhuks sinna istuma jääda. Hea, et jäin. Kaspar tuli viie minuti pärast tagasi ja minu üllatunud näo peale selgus, et ei saanudki kuna ei näinud piisavalt jäme välja. Kunagi varem ei ole me vist ei vastuse peale rõõmsamad olnud:D.

Kaspar sai kätte juba ka teise aasta viisa. Mina sattusin aga sõelkontrolli ning pean esitama lisapabereid. Aga eks ma saan ka lõpuks ikka.

Ega rohkem meil midagi ei toimugi. Kuna eelarve limiteeritud, siis kuskil ei käi ja miskit põnevat ei tee veel.

Ja tagasi ning sama hooga edasi....

Viimased viis Eestis viibitud nädalat võtsid igasuguse isu Aussi tagasi tulla. Aga no lennupiletid olid olemas ja auto ka ootas meid. 

Eestis saingi käia seenel, süüa mustikaid ning koduseid maasikaid. Isegi üleküpsend tikkreid ja mustsõstaid leidsin veel põõsastelt. Ja muidugi kodused õunad... :D Neid ei trumpa miski üle.

Saime ikka kartulit ka võtta ja punapeete üles kakkuda. Lisaks mõnele võib-olla ebameeldivatena tunduvatele tegevustele juhtus meil ka palju palju lahedat. Minu vanemad otsustasid lõpuks ka kirikliku laulatuse ära teha. Ilus oli! Ja muidugi uhke ka, et ise juba vanavanemad, aga ilusad ja viksid. Tore sõbranna Sandra andis välja imehea kokaraamatu ja see trüflikook seal sees oli üle kõige.

Kristen on juba nii suur poiss ning Madis ja Diana panid meid Soomes tundma endid nagu kodus.

Võib-olla kõige suurem üllatus oli Marti ja Katsi poolt. Käisime ratsutamas. Isegi kui hobuseid juba nägin, arvasin veel, et äkki on hoopis midagi muud. Ei olnud. Saime sõita ja päris ise. Pandi aga hobusele istuma ja võisime ise jalutada. Minu hobuse nimi oli Juku ning täpselt kehtis tema kohta see, et mida Juhan ei õpi, seda Juku ei tea. Juhaniteks olid muidugi kõik teised hobused. Aga eks see oli vist ikka minu viga rohkem, et alguses kohe juhtimise hobusele andsin. Ja nii ta siis jäi seisma kui tahtis või hoopis galopeeris teistele järele. Retk oli pikk ning minul tuleb ikka veel vaeva näha, et teistele järele jõuda. Minu jalad olid juba poole peal makaronid ning kui juba täitsa pimedas tagasi jõudsime, olin vaevu jalul. Hiljem pakuti meile kitsejuustu ja kohupiima ja superveini ka. Ma ikka olin ülirõõmus. Täpselt sellised tegevused mulle meeldivadki! Suur suur aitäh. Paremat asja poleks suutnud lootagi. Isegi langevarjuhüpe jäi sellele kordades alla (siin ju lihtsalt rippusin nagu kaltsunukk aga hobusega pidin ise hakkama saama). 

Kes veel ei tea, siis tagasi tulles koju, selgus, et olime ostnud lennupiletid hoopis Kanada Sydney lennujaamast niiet pidime endale viimasel hetkel soetama uued lennupiletid. Ja sinna meie säästud läksid. Nüüd oleme Sydneys käinud kokku neli korda ning alati on miskit ebameeldivat.

1. Unustasime maha ralli piletid ning sõitsime kiiruga 600 km neile järgi

2.Tegime autoga avarii (õnneks saime edasi sõita ning sõidame sellega veel siiani)

3. Valed lennupiletid

4. Lennujaam pannakse ööseks kinni.

Kui tagasi hakkasime tulema, kontrollisime piletid ilusti üle, et ikka õigele mandrile lendame. Õnneks lendasimegi. Kuna auto oli meil kinnises parklas, siis saime ta kätte alles järgmisel hommikul. See tähendas, et lennukist väljudes oli meil autoni aega täpselt 12 tundi. No mõtlesimegi siis, et raha niikuinii ei ole, et küll kuskil toolil paar tundi saame magada. Aga vat vat vat! Ei saanud. Keskööl pandi lennujaam kolmeks tunniks kinni ning meid kupatati minema. Väiksesse ootealasse said jääda ainult need, kes suutsid ära tõestada, et neil järgmine hommik kohe lend läheb. Me aga ju just jõudsime. Selleks ajaks olid alles aga ainult kõige kallimad hotellitoad niiet see võimalus  oli läinud. Ja kõige tipuks puhus külma tuult ning sadas vihma. Järelikult selle asemel, et natuke pingil tukastada jalutasime me lennujaama ees edasi tagasi, et mitte päris ära külmuda. Hommikul kell kolm saime siis taas sisse ning ootasime järgmised neli tundi kägaras toolil. Siis ei saanud aga enam magamisest juttugi tulla, sest lärm oli muutunud kõrvu lukustavaks ning külm oli naha vahele pugenud. Õnneks oli varsti hommik käes ning saime auto kätte. Selline oli siis meie neljas ja viimane seiklus Sydneys niiet 4:0 Sydney kasuks ja meie kahjuks. Väga loodan, et ei pea sinna linna enam minema.

Kui autosse saime, ootas meid ees veel 1000km pikk sõit, aga kumbki meist polnud väga magada saanud. Õnneks Kaspar paar tunnikest sai, kui ma asjadel silmad peal hoidsin. Nii me siis sõitu alustasime. Kaspar esimesena ja kui tal tuli uni peale, siis sõitsin mina kuni silmad lasid (lennuki õhk oli silmad kahe päevaga nii ära kuivatanud, et silmade lahtihoidmine iseenesest tegi meeletut valu ning valged olid veripunased). GPS näitas, et jõuame kohale 8 paiku õhtul. See tähendas, et kaks tundi tuli sõita pimedas. Meie avariilisel autol aga tuled ju veits viltu ning väga midagi ei näita. Ja kui pimedaks läks, hakkas ka vihma veel sadama. Kohale jõudsime õnneks,  hoides teiste autode valgusvihkudes, samas aga mitte liiga lähedal, sest liigne lähedus ajas meid mõlemaid paanikasse ning automaatselt pidurit vajutama kas siis juhiistmel või kaasreisijana. Selline seiklus meil siis taas.

Eks ma ju rääkisin, enne kui ülde Austraaliasse tulime, et mul ei ole vahet, võin ka pargipingil magada. Eks pean oma välja ütlemistega ettevaatlikum olema, nüüd saingi pingil magamise ära proovida - ei õnnestunud hästi.

Brisbanes võeti meid aga ilusasti vastu ning tundsime endid koheselt kui kodus. Tuba oli meile valmis tehtud ning asjadki aidati sisse tassida. Nüüd meil on väiksem tuba kui eelmine kord, aga ikka oleme koos sama seltskonnaga. Kahju ainult, et meil nüüd enam suurt eraldi walk-in kappi ei ole. Aga see-eest on toa üür odavam, mida meil ongi vaja. Ja meie üüri langetati veelgi, et saaksime selle raskema aja üle elatud. Isegi üüri ei pidanud kohe maksma, anti teada, et aega on, aga me ikka maksime.

Pärast Eestist tulekut on ka toidukorv siin tunduvalt kallim. Ei julgendki väga miskit osta, et mitte palju raisata. Kaspar viis täna juba mitmesse kohta oma CV'd ning lootust on, et äkki saab. Loodan väga, et saab, muidu järgmise nädala üüriga on veits jama. Ka mina saatsin avaldusi mitmesse kohta, aga ei tasu väga loota. Koristuse tädi, kes mulle tööd lubas anda kui naasen, vist ei taha seda väga teha. Viin talle homme meie pilvekesi ning tiinasid, äkki tuleb lubadus meelde. Tegelikult ma aga enam ei tahaksi seda tööd teha. See on ikka eriti ulme töö sellise palga eest.

Täna esitasime ka teise aasta viisade avaldused ära. See tähendas, et pidime ka uuesti kopsupilte minema tegema. Väga tore ja postiivne asutus oli. Viisad maksid kokku 1000 dollarit. Nüüd loodame kiirelt kätte saada, sest kui ei saa kätte enne kui esimene viisa läbi saab, aktiveerub mingi ajutise viisa tüüp, see aga tähendab,et ajutise viisa ajal tööd teha ei tohi. Küll on ikka süsteemid siin välja mõeldud.

Autoga on ka asjad hetkel nagu nad on. Vaatame kuidas läheb ja siis anname teada. Õnneks ei juhtunud kõige hullem ning ei pidanudki Sydneyst oma kodinatega rongiga tulema.

Selles mõttes on kõik raskused siia maani olnud ületatavad, sellega on vist vedanud. Tahtsin Austraalialt seiklust, saan seda ikka täie rauaga -  sellise rauaga, et raudnaisena tulen tagasi :D

Sellised lood meil siin hetkel siis. On nii häid kui halbu emotsioone. Aga saame hakkama.

Tervitused

Pulma aastapäeva reis

Farmist sai kõrini ning otsustasime lahkuda nädal varem. Ehk siis kaks nädalat pulma aastapäeva tähistamiseks ning ringi reisimiseks. Kuna lõuna osa ei ole veel näinud ning ei plaani sinna ka järgmise aasta jooksul minna, siis see on suurepärane hetk seda teha just nüüd.

Farmipere tundus päris kurb olevat meie lahkumise tõttu. Jen hakkas isegi nutma. Ka meie olime natuke kurvad, üks etapp ju taas läbitud.

Tänaseks oleme läbinud 2800km, näinud imelisi vaateid ning sõitnus eriti väänulisi teid nii vihmametsades kui kaljuservadel. Otsustasime oma puhkust alustada eriliselt ning esimesel hommikul läksime ratsutama.  Saime proovida ka traavimist ning lõime oma tagumikud ikka päris ära aga lõpums saime rütmi kätte. 
Puhkus algas vihmaste päevadega ning meil vedas, et vahel vihm korraks lakkas ning meid autost välja lubas tulla.
Teisel päeval jõudsime siis lõunarannikule ning alustasime sõitu kuulsal Great Ocean Roadil. Enne aga hüppasime läbi kohalikust nukupoest, mis lummas meid mõlemaid. Poe nimeks Dancing Emu asulas nimega Echuca.  Emudega seoses veel... praegu on emudel tibude aeg ning olin juba leppinud, et ei saa mina võimalust neid näha. Kaspar oli eelnevalt juba näinud. Aga õnneks nägin ka mina. Emu ema jalutas tee ääres uhkelt oma kaheksa triibulise tibuga, kes talle vaevalt põlvedeni ulatusid. Pilti teile kahjuks ei ole kuna auto peatades olid nad juba põõsastesse jooksnud. Aga üritame veel ning piidleme üksikuid emusid. Gruppides on kõik isased ning nende lähedalt tibusid ei leia.  Aga isastest saime teile küll hea pildi. Käisime tornimäel, mis on tekkinud vanast vulkaanist ning kohtasime seal julgeid poissmehi.
Veel saime ühe õnneliku juhuse osaliseks. Kohtasime istuvat koaalat keset teed, kes siis meid nähes vaikselt teelt ära koperdas kui peatusime. Kahjuks taas saime pildi ainult selja tagant aga vaadata oli teda meeletult lahe. Loomaaias näeb neid ju ainult oksal istudes ja magades.
Kolmanda öö veetsime Jeni vanemate juures Melbourni lähedal. Nad on väga külalislahked ning kuigi olime neid näinud ainult korra, ootasid nad meid väga külla. Jeni ema jälgib samuti gluteenivaba dieeti niiet õnneks ei tekkinud mul seal söömisega probleeme. Nad on tõesti imetlemist väärt vanapaar. Jeni ema ehitas üles hooldekodu, mis on täiesti erinev teistest kohalikest ning see asub põhimõtteliselt tema tagahoovis ning tema palgal on 120inimest. Ka meie saime seal väikse tuuri ja see nägi tõesti hea välja. Kindlasti räägin neist rohkem kui reisimuljeid jagame.
Muidugi paikiti meile veel toitu kaasa ning asusime hommikul taas teele. Sel päeval külastasine poolsaarel asuvat Wilson Promotary rahvusparki. See oli imeilus. Tee ääres nägime lõpuks ära ka rohtu sööva vombati. Kahjuks taas ei ole meil teile temast pilti näidata.
Õhtuks pidime taas jõudma majutuskohta. Enamuse öödest oleme ööbinud väikestes majakestes kahele ning ka sel ööl. Kohale jõudsime aga kui vastuvõtt oli kinni. Jätsin siis kõigile võimalikele telefoninumbritele sõnumeid ning saime ikka sisse. Omanikeks olid hiinlases ning noormees, kes meid teenindas oli parajalt purjus. Silmad keerlesid nagu vurrid ning lõhnad olid päris tugevad. Aga sel korral see mind ei huvitanud, sest vähemalt saime sisse. Meie majakestest oli see muidugi ka kõige halvem.
Nüüd sõidame Sydney poole ja homme lähme suure purjekaga kuuetunnisele kruiisile, et vaalu näha.
Pilte ma teile hetkel näidata ei saa kuna kirjutan telefonig ning pildid kaameras. Aga kindlasti näete neid tulevikus.

Nädala pärast on juba lend koju... jeeee!!