Hei, hei!

7.oktoobril istusime Tallinnas lennukile ning alustasime oma mitmepäevast reisi. Sõitsime paar tundi bussiga Londonis ning seejärel võtsime lennusuuna Delhisse. Juba varakult enne reisi algust pabistasin nii mõnegi asja pärast. Esiteks, kas me ikka jõuame kõikidele ümberistumistele ning teiseks kas meid ikka lastakse Austraaliasse ilma piisava rahasummata (kuuldavasti tehakse pistelist kontrolli ning ette peab olema näidata 5000 austraalia dollarit). Lennufirmaks olime valinud ühe odavaima – AirIndia. Selle kohta käivad arvustused internetis ei olnud just kõige positiivsemad, mis lisasid muremõtteid veelgi.

Õnneks ühtegi hirmu täide ei läinud. Lennufirma oli isegi üllatavalt meeldiv ja täpne. Raha ei kontrollitud, küll aga nuusutas kõiki läbi narkokoer.  Kutsa leidis ka ühe “monkey in the bag” kandev reisia. Muulaks oli seekord vanem India päritolu naisterahvas, kes nägi välja nagu mees.

Turvakontrolle saime aga küll ja veel läbida. Indias kestis see lausa 2 tundi ning kontrolliti iga väiksemgi pisiasi üle. Kasparil oli näiteks ununenud koti põhja kaks patareid ning ka need leiti siis koos turvaametnikuga üles.. Kuigi viibisime Indias ainult läbilennul, oli ikkagi vahel turvakontroll ja ühe lennujaama kohta lausa mitu. Isegi õige lennuvärava juurde jõudmiseks tuli läbi minna lisaturvameestest.

Lõpuks Austraalia kohale jõudes hakkas saabuma hommik ning meid tervitas tõusva päikese harjumatult kollane silmapiir. Välja vaadates nägime mitmeid ilusaid vaateid, ei uskunudki kohe, et sellel maal elamegi nüüd järgmised 11 kuud.

Austraaliasse sisse seadmine

Lennukist maha astudes ruttasime kohe panka oma kontot aktiveerima.  See jäi meile lihtsalt hostelisse minnes tee peale. Niiiii palju inimesi oli. Raske oli oma suurte kottidega nende vahel manööverdada. Kaspar oli jõudnud Eestis viimasel päeval haigeks jääda niiet tal oli eriti raske. Lisaks oli Eestis sel hetkel öö ning väsimus oli meeletu. Ajavahega harjumine võtab ikka tükk aega.  Kuni kella 1ni päeval on kõik okei ja peale seda hakkab Kaspar iga pool nokkima, kuhu hetkekski maha istub. 

Hostel on päris normaalne – Urban Central. Oleme neljases toas ning lisaks meile on veel kaks itaalia tüüpi. Nad on üpris sõbralikud. Kellegagi veel tutvust ei ole siin teinud. Ei ole lihtsalt aega ega jõudu olnud. Eile kavatsesime osta endale auto ja homme minema põrutada Canberra poole. Selgus aga, et meil peab olema mingisugune dokument, mis tõestaks, et elame just Victoria osariigis (hetkel siis asume siin).  Sellist asja meil ei olnud ette näidata, niiet tuleb asja edasi ajada esmaspäeval. Aga auto valisime välja ning ostumüügi leping olemas. Kunagi hiljem näitame ka pilti. Eestis ma sellist autot ei ostaks, aga no siin oli asi juba nii kaugel, et suva milline see auto välja näeb, peaasi et sõidaks. Auto ost oli omaette seiklus. Sellest tuleb järgmine peatükk. Järgmine kord kirjutan ka meie uuest tööst. Pikast pikast sõidust Canberrasse ja uuest elamisest.  Aa ja muide siin on täitsa kevad. Vahest saab käia lühikeste riietega, vahehst tuleb aga lausa mütsi kanda.