Töö juttu ka natuke

Tere taas! Sel korral väga erilist ei olegi teinud. Nädala sees käime tööl ja muud eriti ei teegi
Vahest käime jooksmas. Töö on meil tore. Hommikul kuuest üheksani koristame poode, siis saame kogu meeskonnaga järve ääres kokku, et paus teha (seda nimetatakse smokie'ks). Enne lõunat, mis on kell 12, koristame natuke teeäärseid ja sõidame niisama ringi. Peale lõunat kella kolmeni sõidame täitsa niisama ringi ja kui mõnd suuremat prügieset näeme, siis korjame peale. Pärast lõunat ongi kõige raskem. Niisama ringi sõites tuleb uni peale. Saime Kaspariga endale eraldi paarilised. Tema rallib juba ise ringi. Minu kord on järgmisel nädalal. Palka saame päris hästi (iga kahe nädala tagant) ja muidu ka kõik tore, aga on ka ohtusid, mida esialgu ei olekski osanud karta. Siin on palju narkomaane, kellel juba on HIV või hepatiit ja nad ei ole selle üle väga rõõmsad. Niisiis üritavad seda haigust ka teistele levitada. Nii võib leida nõela põõsasse peidetuna, et keegi kogemata vastu läheks. Veel peidavad nad neid osavalt avalikesse vetsudesse nt. paberihoidjatesse ja kui käe paberi otsimiseks hoolimatult sisse topid, võid taas saada endale soovimatu haiguse. Seda peaks vist hakkama jälgima ka igal pool mujal reisides.
Lisaks sellele, et peame nendega ette vaatama, ei tohi me neid ise kokku korjata, kuna puudub vastav väljaõpe. Sellisel juhul peame kellegi kvalifitseerituma kutsuma. Nemad korjavad kokku ja panevad luku taga olevasse spets. konteinerisse.

Sel pühapäeval lähme me ka tööle ( siis saab nelja tunni eest kaheksa tunni tasu) ja oleme Kaspariga esimest korda kahekesi. Loodan väga, et siis neid ei leia. Siiamaani pole õnneks nendega veel kokku puutunud. Kasparile näitas aga küll tema paariline üht nõela, mis küll õnneks oli pudelisse pandud ja korgiga kinni keeratud, aga ka selliseid ei tohi me korjata. Kõige suurema osa meie prügist  moodustab Macdonalds. Tihtipeale on jäetud kotid prügiga vedelema, seal sees ei tea aga kunagi mis on.

Prügi maetakse siin maa alla ehk siis nüüd on see juba päris suur mägi. Selle lagunemine pidavat aega võtma 80 aastat. Iga kord laotakse prügikihile peale pinnase kiht. Mäe seest saadakse metaani ja vett. Esialgu plaaniti sinna ehitada energiajaam, kus metaani soojusenergiaks ära taheti kasutada, aga selgus, et see ei tasu end ära. Nüüd põletatakse see kohapeal. 

Lisaks nõeltele on ka ussid, kes küll peldikutes end ei peida aga teeäärsetes põõsastes küll. Nii peame me jälgima piire, kus niidetakse ja kus mitte. Niidetud aladel püsides ohtu ei tohiks õnneks tekkida. Ühe trimmerdaja käest küsides, et kas ta usse ei karda, siis tema vastuseks oli, et ussid on väike asi, tema kardab hoopis ämblike. Eestis naeraks sellise vastuse peale vist pooleks aga siin tekitab see just pigem vastupidist reaktsiooni, sest no ussist suudad ikka eemale hoida aga no ämblikut väga ei näe ju.

Meil toas on olnud küll paar ämbliku, ei teagi kas olid mürgised või mitte, igatahes tapsime ära igaks juhuks. Töö juures vetsus siblis ka üks päris lihakas ämblik ringi, taas ei tea, kas oli mürgine või ei.

Muide olen prügikoristajate meeskonnas ainuke naissoo esindaja. Aga kiita oleme juba saanud küll. Niitjateks ei tahagi enam minna. Vaiksest autost, kondist ja puhtamast tööst ei tahagi enam loobuda. Samas on tekkinud selline tunne, et meid oodati väga ja hoitakse meid samuti väga. Kõik ikka muretsevad meie pärast: juhatavad panka, rahaautomaadi juurde, odavamasse poodi, parimatele matkaradadele. Annavad isegi kaardid.

Täna on lotopäev. Kõik klapivad raha kokku ja ostetakse kamba peale piletid. Täna oli siis meid kokku 9 ja igaüks panustas 5 dollarit. Meid kutsuti ka kampa ja no kes ei tahaks saada 4 miljonit dollarit ( see on summa juba pärast jagamist). Kokku osteti neli erinevat piletit. Kalleim pilet oli 22 dollarit ja odavaim 2 dollarit. Niiet hoiame siis pöialt, et homme tööle saabudes oleme peaaegu rikkad :).

Järgmise nädala teisipäeval on Melbourne cup (mingi hobuste võidusõit), mille pärast kogu elu seisma jääb. Meie meeskond plaanib minna seda puppi vaatama ja õnneks kutsuti meid ka. Niiet saame ka natuke pubielu nautida.

Nii palju siis tööga seonduvast.

Tahaks teile ka linde näidata, mis meil siin ringi lendavad, aga ei ole jõudnud pilte veel teha. Aga nii palju võin ütelda, et enamus neist papagoid ja mitmed päris erksavärvilised. Ja oi kui lärmakad ja vihased.

Järgmise korrani siis!